Jant inne uma raha vällätulõkit
Uma Eesti riik tull’ vahtsõst 20. põimukuu pääväl 1991. A rahas oll’ iks va Nõvvokogodõ ruubli. Inemiisi oll’ är vihastanu egäsugumanõ Vinne värk. Ruubli ostujõud oll’ väega matal. Ja ega poodist suurt midägi osta es olõki. Tull’ vasta naada. Tuu kõik oll’ paras jant.
Toimõndama naksi ummamuudu kunstnigu ja luulõtaja. Rahatähti tsurgiti nii, et tsehkendedi ja kirotõdi midägi mano. Papõr kannatas kõkkõ. Kuigimuudu nä pruukmistõ lätsi. Kes ildamba löüdse hindäl tsurgidu raha, oll’ väega õnnõdu. Mis tiit, ku su rahatähe pääle om tsehkendet sarvi ja vuntsõga Lenin vai kirotõt lorisalm! Paaril mutikõsõl, kes ikuga aolehe toimõndustõ tulli, aviti esi pangan asju klatman kävvü. Noid kaibamiisi es olõ pall’o, a mõni iks tull’ ette.
Tõõnõ seltskund olli tasaligu hullu, kes õnnõs tõisilõ kurja es tii. Kiäki oll’ valla lasknu jutu, et taarat krooniaos hoitõn saa rikkas. Kuuri ala ja autokuuri nukka tegüsi koti ja kasti pudõlidõ ja purkõga. A suur rikkus jäi tulõmada, selle et piimä ja kuurt naati pandma kile sisse.
Rahvaperimüse perrä Kallasõ Siim, kes oll’ rahareformi aigu tähtsä nõna, kergüt’ ütte vuntsi ja ütel’, et pia om valmis. Mõni aig ildamba kergüt’ tõist vuntsi ja ütel’, et viil lätt aigu. Nika ku täpselt kümme kuud ildamba, 20. piimäkuu pääväl hoitsõmi näpu vaihõl Eesti kruuni. Eesti riik oll’ käümä lännü.
