Kats pruuti, ütsainus peigmiis
Vinne aol oll’ Võrol Roopa uulitsan ravvatöie tüükoda. Sääl oll’ üten tõisi miihiga ammõtin poissmiis, kinkal oll’ kats pruuti. Nii üts ku tõõnõ pidi hinnäst tuus õigõs. Tüüpäävä lõpun tulli mõlõmba umalõ peigmehele vasta. Ku nä ütel aol trehvsi tulõma, läts’ egä kõrd lüümises. Tuud näkk’ ni kuuld’ värtevalvja, ekäpite ontlik naistõrahvas. Timä peläs’ tülütsemist. Ja tä otsust’ esi kõrda luuma naada. Timä taa jutu mullõ kõnõl’gi.
Ütskõrd passõ üts pruutõst jäl värteputka lähkün kallimbat, a tõist näkk’ valvjatädi aknõst kaiõn tiid pite tulõman. Valvja tõmmas’ pasja kipõlt umma putkahe, tsurmsõ tä lavva ala ja kässe vakka olla. Ku õnnõlik paarikõnõ putkast juttu vadistõn müüdä läts’, pesse ärkäkit piiga valvja lavva all jõvvõtun vihan rusikit kokko ja tsisist’: «Sa tulinõ l…» Edesi tull’ sääne sõna, mis käü hukkalännü naistõrahva kotsilõ.
Valvjatädil oll’ tütrikku hallõ. Tä trüüste, et tõõnõkõrd vidä jäl timäl. Järgmäne päiv oll’gi tuu tütrik peigmiis-poisiga minemä saanu, ku tõõnõ pruut vällä ilmu. Jäl es kuulõ larmi ja ikulörinät. Oll’ kuis oll’, a mehe püüdmise sõda käändse tuurõ maaha.
