Sugulaisi asi!

 
Nuuri kokkõ koolitõdi pääliinan, a tüüle tulli nä iks kodupaika. Niimuudu jõudsõ katsakümnendil aastil tagasi üts Võru tütrik. Umma tüüellu alust’ tä Rannatarõn. Tamula viirde ehitet söögikotus oll’ tunnõt hüvvi ruugõ ja kõrraligu teenindüse perrä. Rannatarrõ juhtsõ kimmä käega meistrikokk, kes oll’ umal aol kah edimält Võrul nuur kokk olnu. Juhataja suuvsõ seokõrdsõlõ noorõlõ hääd alustust ja pidi esieränis tähtsäs, et kundõdõga piät ekäpiten kombõkas olõma. Teenindäjä suust lindu last sõna võisõ üten tuvva paksu pahandust ja määri asutusõ hääd nimme.

Nigu õks, oll’ lõunaaigu söömän pall’u rahvast. Noorõ koka ülesandõs oll’ ruuga vällä jaka. Leti pääl oll’ tuu osa ruugõst, midä inemise esi saiva võtta. Parajalõ üts naistõrahvas valisi hindäle makõtruuga – joba mitu kausitäüt leeväsuppi oll’ vällä praagit. Kokapreili, hindäl naarulinõ nägu iin, ütel’: «Mis sa sordit, võta kõrrast!» Tuud juhtu nägemä-kuuldma juhataja. Tuud kundõt tiidse tä väega häste: üts uma liina aokiränik. Juhataja läts’ umma kabinetti ja saatsõ sõna, et tulku nuur kokk timä manu. Kokakõnõ läts’. Juhataja nägu oll’ sünge ku piksepilv. «Kuidas te käitusite lühikest kasvu naisega? Kas teate üldse, kes ta on?» küsse tä. Nüüd sai ka tüüd alustanu kokk uma sõna üldä: «Timä om mu tädi.» Tsipa vaikust. «Ah tädi? Tädi… Sis om tõõnõ lugu. Sugulaisi asi!» Piksepilv oll’ kaonu, päiv tull’ jäl vällä. Kost võisõ juhataja koka suguseltsi tiidä.