Suur aovahe
Kats suvvõ tagasi oll’ Pärnun EPA, parhilladsõ maaülikooli kursusõseldsiliidsi kokkutulõk. Sinnä tulti egäst Eestimaa nukast. Üts kursaveli kogoni Ameerikast. Tä oll’ sääl osalinõ suurõn kinnisvaraärin.
Pido peeti kursasõsara kodomajutusõn. Ja pido oll’ äge. Süüdi ja juudi, lüüdi tandsu. Magama saadi pääle kesküüd. A hummogu olli kõik vahtsõst platsin. Pääle ameeriklasõ, kelle tarõst es kuulõ üttegi hellü.
Käüti mitu kõrd ussõ takan, iks vaikus. «Ütsaig naas’ seltskund hirmsahe murõtama,» kõnõl’ Võrumaa naanõ, kes oll’ kah kokkutulõkil. Äkki tegi hindäle õdagu liiga? Topkat nõstõti sakõstõ – suurõ inemise, esi tiidvä, mis tegevä. Hoitku, ku om är koolnu! Pääle viitkümmend mehe omma innegi lännü… Paar õrnõmba hingega kursasõsarat poet’ pisaragi.
Kell oll’ mitu tunni pääle keskpäävä, ku kaonu kursaveli umast tarõst vällä astsõ. Tä ütel’, et süüdü om suur aovahe – vähämbält säidse tunni. Ku Eestin hummogukohvi juvvas, om näil Ameerikan viil sükäv üü.
Nii lõppi kokkutulõk väiku hiitümisega. Lõpp hää, kõik hää. A miilde jääs tuu kokkusaaminõ kavvas aos.
