Ohkõsõ ijä pääle massa-i tükkü

 
Egä varahadsõ talvõ aigu nakkas pääle: ärke minke ijä pääle, ijä ei kanna viil! A vai kalamehe tuud kullõsõ. Mõni kogoni suurustas. «Ku ijä kand kajakat, mille tä sis minno ei kanna!» Ummõtõ ilman ei tiiä…

Seo lugu juhtu pall’o aastit tagasi. Võro üts tunnõtumpi kalamiihi Ivaski Albert vaiu Tamula järve pääl läbi ijä. Õnnõs es olõ sääl sükäv, miis pässi vällä ja läts’ är kodo, mis es olõ kavvõn. Kalamehe kast jäi sissesadamisõ kotusõ lähküle maaha. Ivask ütelnü, et toogu mõni järve pääl olõvist miihist tälle kast är, sääl põh’an ollõv putõl viina vaivatasus. Kas kiäki julgu kasti mano minnä, tuud ei tiiä.

Järveviirset ello tuul hummogul läts’ kaema üts tõõnõ Võro kalamiis ja Alberti hää tutva, kes tundsõ sõbra kasti är. Kuulnu, mis juhtu, otsust’ tä esi kasti sõbralõ är viiä. Kõgõpäält tull’ kast tasalikult ijä päält kätte saia. Tuul aol käve Tamula pääl tõõnõ pästmine: veerest kavvõmbal järve pääl oll’ hädän kümneaastanõ poiskõnõ, kes hoitsõ ijäveerest kinni ja tsipõl’ jalguga. Joosuga tull’ pästjä. Tuu tõõnõ Võro kalamiis pand’ tuud tähele ja naas’ kässiga vehkmä. Timä tiidse, et õkva minnen või pästjä esi pästmist nõuda. Peräkõrd tekk’ tä käega lagja tsõõri. Pästjä sai arvu ja läts’ ringi.

«Nii jäi järv ilma katõst elost: vanast Ivaskist ja väega noorõst poiskõsõst. Õnnõ seerigu poisi jalast jäivä järvele,» ütel’ mullõ taad luku jutustanu kalamiis.