Kastist vällä!
Ma kuuli raadiost, et seo aasta om raamadukogoaasta. Tuu om hää, sõs lastas vast rohkõmb inemiisi jälki raamadukokko sisse. Vaihõpääl sai õnnõ ussõ takah raamadukasti kaia. A kastiga saa-i jo kõnõlda. Mitmõl puul nakas’ õkva vahtsit raamaduklubisid tekkümä.
Kastist sai vällä ka Joala Jaak. Ega täl kül vaiht olõ-i, koh tä sais, inemiisi silmä iist om tä iks är käkitü. Nüüd võissi poliitigu jälki rahakotti tuuluta ja panda mälestüsmärgi sinnä kotusõ pääle, et kunagi oll’ sääl sammas.
Niisama omma kastist vällä võedu ammu unõhtõdu as’a, mille tüülepandmisõs om vaia õnnõ ihorammu. Näütüses plekist mõsulaud, puust pudronui ja vändäga lihamassin. Mul om viil tuust aost, ku egä õdak alajaamast voolu vällä visas’ ja pümmeh pidi istma, alalõ petrolilamp. Ti mälehtäti, a mul om. No ja söögikraami saa vällä lumõhangõ panda. A ku ei viisi jännädä, sõs massa rohkõmb rahha ja lasõ iks vannamuudu edesi. Mukav elo omgi kallis.
