Keeletsukõlus Võro turu pääl
Ku olli lats, olli esämajan peris pall’o aastit sõaväeläidsi perre üürilidse. Kõigil olli latsõ, nii sai ma vinne keele suuhtõ inne kuuliminekit. Üten perren, kon imä oll’ vinne koolin oppaja, kantsõld’ väikut perrepojakõist vanaimä ehk babuška, nigu kõik teda kutsõva.
Ütel pääväl kõnõl’ babuška mi imäle, et tahas oppi paiklikku kiilt turu pääl käümises. Säälsaman läts’ki oppaminõ käümä. Kats edimäst sõnna olli «hapukuur» ja «kohopiim». Es olõ vika, õnnõ sõnalõpu kostu nal’akalõ: kurr ja pimm. Pääasi, et om arvu saia, millest jutt. Nii arvas’ mi imä.
Juhtu äpärdüisigi, midä perän turu pääl naarti. Tuu oll’ ku hää huumor. Ütest babuška ostmisõ luust sai eski legend, midä edesi kõnõldi. Vet kõnõlõja panni umalt puult kah midägi mano. Ma panõ kirja, nigu ma tuud kuuli.
Kõndsõ vinne memm turu pääl ja jäi saisma munamüüjä lavva man. Oot-oot, kuis eestläse kannu toodangu kotsilõ ütlesegi? Miilde tull’! «Kanamunnid desjat štuk!» ütel’ memm kõva selge helüga. Naaruga võidõldõn pand’ müüjä kümme munna memmekese turukorvi.
