Liinalatsõ suvõl maal

 
Ku mi sõsaraga väiku ollimi, võeti meid iks suvõl maalõ üten. Kasaritsa Köörile oll’ neli verstä ja sinnä minti jalaga. Tuu minek võtsõ aigu, väiku latsõ vässüvä iks tii pääl är. Hää mälehtüse omma säält tuuperäst, et hariligult tetti hainatüüd. Sinnä tull’ kokko küläliidsi, kiä tõiva kosti, ja latsõ saiva hääd maitsa.

Pääle tuu paki meile Kööril kõgõ inämb huvvi kats asja. Edimäne oll’ piigli, miä näüdäs’ näko kattõ muudu: üttepite kääntült paksu ja punnin põskiga, tõistpite maru kõhnana. Tuu piigli man mängmisega oll’ sääne kõrd, et kiä edimädsena mano sai, mängse nika, ku iso täüs sai. Meid oll’ karistõt, et ku piigli man taplõmisõs lätt, om mängul kipõ lõpp. Tõnõ asi, miä sääl meile miildü, oll’ sainakell. Käokell, miä ütel’ egä tunni takast joodiku helüga «kuku». Pääle noidõ saisõ nukan viil koorõlahutaja ja mi saimi sõsaraga vahel nätä, kuis piimäst kuur vällä aeti.

Nii mi sis mokitimi piigli ümbre, kooni vanaimä väläst sisse tull’ ja ütel’: «Tütriku! Mis ti vahiti tan, nigunii olõti ti kõigist ilosamba! Minke parõmb aida, sööge, sääl omma sitka ja hõragu!»

Tuu pääle lätsimi mi hurraaga aida, selle et tiidsemi, et nuu olõ-i määndsegi mutuka, a hää aiamar’a. Sääl aian kasvi viil vavvõrnit ja tikõrbere, miä meile, suvitajilõ liinalatsilõ, hulga rõõmu tei.