Lumõmemme tütrekene
Seo lugu juhtu päält kümne aasta tagasi, ku üte perre tütre käve algklassõn. Luu kõnõl’ mullõ näide imä Kasaritsast. Näil oll’ koton suur külmäkapp, midä päält tuu, ku moosi ja kompoti olli är süüdü, tarvitõdi panipaigana.
Ütel keväjädsel pääväl kai pernaanõ Kaja, kiä oll’gi latsi imä, et vana külmäkapp tulõs är puhasta. Ku tä oll’ jõudnu alomiidsi riiolidõni, löüdse tä kapi põh’ast väiku lumõmemmekese. Sääne, a pall’o suurõmb, oll’ saisnu näide hoovi pääl inne suurt keväjäst lumõsulamist.
Kaja tütre olli kah säälsaman. Latsi nägodõ päält sai imä arvu, kost tuu lumõmemme tütrekene peri om. Latsõ tunni rõõmu väikust lumõmemmest, miä oll’ külmäkappi käkitü. Näil oll’ aoga uma looming meelestki lännü. Nä sussuti ja kussuti tuud tsillokõist lumõinemist tükk aigu, perän tull’ näil tõisi tegemiisi ja lumõmemme tütrekene läts’ meelest är.
Hummogu olli muro pääl õnnõ hüdsest mäntlinöpsi ja silmä ja ossakõisist naarusuu. Kevväi nakas’ lõppõma ja suvi oll’ tulõman – mis tuust lumõmemmest ja timä latsõst inämb pikält pajata.
