Vanaimä sünnüpäiv

 
Latsõlatsõ, kolm poiskõist, otsusti, et küdsäse vanaimä Liisolõ sünnüpääväs pannkuukõ. Taina pidi Liiso muidoki esi valmis tegemä, a poisi panni tuu panni pääle. Mõni kuuk sai nädsäne, mõni kõrbi är kah, a vanaimä tiidse, kuis asja paranda. Tä oll’ suur moosimeistre ja tõi vällä purgi mõtsmaaskamoosiga.

Poiskõsõ seivä ja Liiso esi kah sei. A muusi oll’ pall’o. Nii kutsuti kõrvaltkortinast kolm tütrikku appi kuukõ ja muusi süümä. Oll’ rõõmsa pido. Äkki tsusas’ üts poiskõnõ salahuisi üte mus’o naabritütrigu põsõ pääle.

Latsi mürrämisest väsünü vanaimä oll’ vahepääl pikäle hiitnü. Tä näkk’ sohva päält tuud mus’ojanti. Liisol läts’ äkki tujo är ja tä ütel’ tasadsõ helüga: «Persse kõik nuu koogi moosiga ja sünnüpäiv!»

Latsõ es panõ vanaimä ütlemist tähele. A Liiso esi jäi mõttõlõ. Umal aol, ku timä tütärlats oll’, miildü tälle üts küläpoiss. Ka sis oll’ olnu säänesama koogisüümine. Sääl oll’ Liiso noorõmb sõsar toolõ poisilõ kah põsõ pääle mus’o andnu ja poiss jäänüki Liiso sõsaraga käümä. No ellivä nä Roodsin ja olli hinnäst häste üles tüütänü. Liiso oll’ uma elo kodomaal tõõsõ mehega elänü. Mitte et elol tangi suurt vika olnu, a mõtõ tuust, kuis olõs võinu olla, vaivas’ täämbädse pääväni.

Ku vanaimä Liiso umast mõtõlusõst heräsi, oll’ moosipurk pia tühäs süüdü. Pido naas’ läbi saama.