Alostus eelmädsen Uman Lehen
Suvi 1940. Viieaastanõ Kalju tuvvas pääliinast mitmõs kuus vanatädi mano. Tä käü Juudipargin järve veeren. Mõnikõrd tulõ sinnä kastiga ijätüsemüüjä, kink käest saa osta 5 sendi iist vahvliijätüse. Miilde jääs Kreutzwaldi huulidsa munakivve päält hobõsõvangõrdõ ravvutõduisi rattidõ kõva põrrin. Poiss nakkas võro kiilt kõnõlõma ja unõhtas eesti keele. Sügüse koton Nõmmõl ütles esä imäle: «Mi ei saa inne kohegi küllä minnä, ku poiskõnõ om võro keele kõnõlõmisõ är lõpõtanu.» Pikäpääle lätt poiskõnõ tagasi tal’nalasõst esä keele pääle, a latsõpõlvõn opitu jääs miilde.
1940. aasta 15. hainakuu. Kalju näge, et Paju huulidsa üte maja külen lehvüse kõrvuisi tutva sinimustvalgõ ja verrev lipp. Pidi olõma valimiisi päiv. Mõni pelgäs, et seo om perämäne kõrd, ku umma lippu näemi. Ku tulõ kodo sõita, haard Emmi sumadani ola pääle ja mindäs õkva üle suu turbast jalgrata pite raudtiijaama Pihkva-Tal’na üürongi pääle.
Suvi 1941. Saksa okupant jõud joba Võro lähküle. Piiretüsevabrigu hääd kraami ei jõuta inämb är vitä. Vainlasõlõ tuud jättä ei või, nii lastas piiretüs Juudipargi-viirsehe kraavi. Liinarahvas tormas anomidõga, ka latsõvannõga sinnä. Mõnõ lääki-i är, jääse kraavi viirde moro pääle larmama.
Sõa-aignõ suvi. Ainus võimalus Tal’nast Võrolõ sõita oll’ hanki luba ja sõita kitsarüüpmelidse rongiga, midä kõnnõkeelen kutsuti «suss», Pärnulõ. Säält edesi Mõisaküllä ja Valka ja läbi Läti. Nii trehväs Kalju edimäst kõrd välämaalõ ja kuuld läti kiilt. Kuis nägi vällä tuu rong, miä Võrolõ sõitsõ, olõ-i meelen.
Suvi päält sõta. Kalju om jälleki Võrol. Mindäs üten vanatädiga Jüri (vai om joba Lenini?) huulidsa poolõ. Lämmi suvõpäiv, leevätehassõ aknõ omma vallalõ. Huulidsa pääl om tunda makõt hõngu. Aknõ pääle tulõ Kalamehe Linda ja and lämmä vormileevä. Õkva murdas tükü ja pistetäs suuhtõ. Värskele küdset «lehmäkeeks» om hää!
1950. aastidõ suvi. Emmi eläs no Paju ja Kreutzwaldi huulidsa nukapäälidse katõkõrdsõ puumaja väikun tarõn. Kalju mahus siski sinnä mõnõs pääväs. Vanatädi and latsõlõ uma sängü, esi maka põrmandu pääl. Maja takan om egäl elänigul uma aialapikõnõ, miä õigõ pia matõtas asfaldi ala ja majakõsõ asõmõlõ ehitedäs «korghuunõ».
Ütsäkümnendä. Vahtsõst vabas saanu Eesti tolliammõtnik Kalju käü tüü peräst kagupiiri pääl ja suvõl Võrol haudu kõrda tegemän. Paju huulidsa pääl om iks viil hää vanno aigõ miilde tulõta. Juudipargi puu omma suurõs saanu, järveviir kah’os tävveste kinni kasunu.
Suvi 2021. Taat Kalju om Võro surnuaian haudu hoitman üten mõnõ perreliikmõga, noorõmb noist tütretütretütär Marlen. Perekunna Hank malmristiga havvaplatsi man ütles taat tütrigulõ: «Tan puhkasõ mu taat ja memm, kink sünnüst om müüdä lännü 170 aastat. Sa olõt näist kuvvõs põlvkund.»
Kas tulõva siiä haudu kõrda tegemä ka järgmädse, ku mu põlvkund om lännü?
1935. aastagal Võrol sündünü Sipa Kalju (Kalju Sipp)
om kirjä pandnu kildakõisi kõnõlduist juttõst ja hindä mälehtüisist.
