Saludos desde el sur!

Päält kolmõ kuud Argõntiinan elämist olõ ma esi pall’o opnu ja ka tõisilõ mi kultuuri opanu. Ütskõrd sai mul piinüst söögist villänd ja suurõst Võromaa-igätsüsest naksi perrele ubinakuuki küdsämä. Täpsehe nii, nigu mu vanavanaimä taad kõgõ tege. Panni viil kardoka ja põrkna ütenkuun valgõ lihaga ahju ni leüdse poodist määnestki hapnõkoorõ muudu kraami.

Ku süük valmis, panni kõlarist mängmä Winny Puhhi luu «Nuudlid ja hapupiim», mille pääle joosiva kokko kõik mu argõntiinlaisist sõbra. Tull’ vällä, et tan Ladinan olõ-õi kiäki viil nännü ubiniid kaneeliga, marineeritüt lihha… A hapukuur es olõ määnegi hapukuur, tuu oll’ õnnõ pinile meele perrä.

Ku söögiga es õnnistu näid Võrumaalõ meelütä, sõs või-olla tands avitas? Argõntiinlasõ omma kõgõ suurõmb tandsurahvas, kedä ma uman elun nännü olõ. Tandsitas egäl puul ja ütski päiv lää-i õdagulõ ilma tandsu, mate ja küläjutulda. Taad kõkkõ meelen hoitõn panni kandlõ kaala ja tei kaarajaani põhisammu kõigilõ selges. Kotusõpäälitsile inemiisile tundu taa edimädse kõrra kotsilõ lihtsämb ku tango, cumbia, chamame või määnegi muu argõntiina rahvatands, a ütenkuun laulusõnnu ja õigõn tempon muusikaga tull’ vällä, et õnnõ sis saa kaarajaani meistris, ku har’utat. Lepsemi kokku, et egä inemine jäägu iks umalõ kultuurilõ kimmäs ni koduigätsüs om päsemäldä osa vaihtusopilasõ elust.

Mul om hää miil, et olõ üles kasunu Võrumaal. Seo om kõgõ parõmb kotus, kohe om tahtminõ iks alasi tagasi tulla. Tsipa häädmiilt tege muiduki seo, et parhõlla saa-i ma ossa lumõ luumisõ ja aho kütmise aost. A ei jõvva är uuta, et saanu ütenkuun terve suguseltsiga lavva takan kikkaseenehämmätüst süvvä ni padespannist varba villi tandsi. A inne, ku sõida tagasi mõtsu vaihõlõ, om siin vaia ütsjagu asju kõrda säädi.

Tuust, kuis ma naksi Argõntiinat prügümäkist pästmä, joba järgmädsel kõrral.

Ciao!

Vahetusopilanõ Raju Eliisabet and teedä, kuis eletäs kavvõn Argõntiinamaal.