Ravvast hamba

 
Perämädsen latsiaiarühmän nakkas latsil pääle suur hambidõ vahetus. Piimähamba tulõva är ja perishamba nakkasõ kasuma. Keväjäs oll’ õnnõ mõni ütsik lats, kel hambit viil är es olõ tulnu. Noidõ hulgan ka väiku Eve. Latsõ imä arvas’, et kül nuu hamba esi tiidvä, kuna vällä tulõma nakkasõ, a latsiaian soovitõdi iks hambatohtrilõ ette näüdädä.

Nii oll’gi Eve ütel hummogul vanaesäga hambatohtri ussõ takan. Tuukõrd oll’ hambatohtri uulidsa veeren edimädse kõrra pääl, nii et läbi aknõklaasi oll’ nätä, kes järekõrran uut.

Vanaesä sõsar juhtu müüdä minemä ja nägi, et täl veli om uma latsõlatsõga kah sääl. Läts’ sis uurma, mis tetäs. Ku tä teedä oll’ saanu, kuis lugu om, ütel’ Evele: «Tii suu vallalõ, ma kae!» Lats es julgu vanatädile vasta vaiõlda. Tuu vaot’ üte hamba pääle, hammas tegi krõks ja sattõ är. Vaot’ sis viil tõõsõ hamba pääle, tuu tull’ kah är. Tädi andsõ hamba Evele ja ütel’, et visaku nuu aho otsa ja ütelgu: «Viruskundra, ma anna sullõ luuhamba, sa anna mullõ raudhammas vasta!»

Eve kostsõ vasta, et täl laiutas koton õnnõ gaasipliit. A tuust jutust es tii vanõmba inemise vällägi.

Ku Eve vanaesäga kodo poolõ läts’, tükse täl ikk silmä. Tälle tull’ miilde üle tii vinläne Vanka, kellel olli raudhamba, ja nuu olli kõkkõ muud ku ilosa.

Hirmust huulmada naksi vällätulnuidõ hambidõ kotsilõ õigõ pia väiku riisiteräkese kasuma. Sügüsedses kuuliminekis olli Evel hamba jäl suun ja miil rõõmsa.