Viirusõga kinon
Parhilla kontrollitas väega, et ku määnegi viirus valla päses, ei lubata minnä ei kinno ei muialõ avalikku paika. A vanastõ, 1960. aastil, oll’ tuu asi väega vaba. Ku kevväi naas’ tulõma, sis olli kõik kotussõ viiruisi täüs.
Sis oll’ aoviidüst veidemb ja nii tull’ pühäpäivilde päävätsile kinovuurõlõ hulga rahvast, selle et nuu filmi passõ kõigilõ. Ja sis käve kinosaalin üts suur köhimine, tsuhkminõ, tatitaminõ. Tuud kostu pia egäst riast.
Õigõt kõrda saalin kah es olõ, olkõgi et vahepääl käve direktri Laksberg kõrda looman.
Ütskõrd oll’ jäl nii, et kinosaalin olli kõik köh-köh ja noh-noh. Pisiläse lindsi. A ütel mehel oll’ nõna kinni, väega vaivalidsõlt tull’ õhk säält vällä. Tuukõrd trehväs’ üts vana orkestrimiis Soome Helmur kah kinon olõma. Ku tuu kinnidse nõnaga kinolinõ jäl kõva helüga läbi nõna hengäs’, ütel’ Helmur umalõ kõrvalistjalõ: «Kulõ, üts mäng trombooni!»
