Maanuuri suusanaiskunna võit

 
Taa om lugu aost, ku Võromaal olli väega ilosa talvõ ja lummõ oll’ kõvastõ. Sis oll’ mi kandin avvo seen suusataminõ. Meil oll’ kõva naiskund, kon naisi Vahtsõliinast ja Võrolt ja vast muialtki. Võromaa maanuuri naiskunnal oll’ üleliidulidsõn arvõstusõn häste lännü ja Eestin olti maanuuri hulgan edimädse kotussõ pääl.

Ütskõrd peeti tan Võromaal määnestki suurõmbat võistlust. Inne starti tull’ vällä, et üts naanõ es olõ kohalõ tulnu. Võistkunna naisil oll’ väega hallõ, et nä piät sõidu är jätmä. A sis tull’ kiäki hää mõttõ pääle ja ütel’: «Läämi, võtami üte võistlõja miihi siäst, rõiva omma nigunii ütesugudsõ, vast lätt läbi!» Otsitigi sis vällä sääne miis, kel oll’ veidemb näokarvu ja kiä ka häste suusata mõistsõ. Tuu vällävalitu oll’ Saliste Aigar, kõva spordimiis, kiä oll’ ildampa pikkä aigu Võro tüüstüstehnikumi direktri.

Petüstükk läts’ki läbi ja naasõ tulli jäl võitjas. Saliste Aigar vidäsi vahvalõ vällä, kommõntiirjä esiki kitt’, et seo numbri all võistlõja näüdäs’ väega hääd tehnikat. Ja naisi avvohinnalaud sai tävvendüst mano.

Taad asja hoiti mitu hääd aastat salahusõn. A ku ütskõrd üten naisi seltskunnan naati väega kitmä, kuis mehe iks ilma naisilda toimõ ei saa, sis otsust’ üts spordinaanõ tasakaalus är kõnõlda, et mõnikõrd või nii kah olla, et naasõ ei saa miihildä toimõ.