Piim külmäkapin
Tuu aig ei olõki väega kavvõl, ku inemise umma söögikraami sahvrin vai keldrin hoitsõva ja külmäkappi egän Võromaa elämisen es olõ. Lajan ilman olli külmäkapi olõman külh, a Võromaal olli nä pikkä aigu defitsiit ja kooperatiiv es tiiä kah, kost külmäkappõ saia.
Seo pajatus om kül illatsõmbast aost, a kõvastõ köüdet külmäkapiga. Üts maanaanõ läts’ sünnütämä. Koton oll’ täl miis kuvvõ latsõga. Minek tull’ väega äkki, kipõabi oll’ joba värten ja nii jäi osa asju kõrraldamada. Hää, et telefoni olli joba olõman, sis sai haigõmajast kõlista.
Ja naanõ kõlist’ki: «Kulõ, vanamiis, mul jäi külmäkappi üts piimäpurk. Sa maidsa, ku tuu om hää, sis anna kõigilõ. Ku om tsipa mürre mekk man, sis anna õnnõ suurõmbilõ latsilõ, väiku võiva pasandama naada. A ku sukugi ei kõlba, sis juu esi!»
