Uudismaa jäi üles kündmädä

 
Piimäkuu alostusõn nakkas koolõn pääle eksämiaig. Nii oll’ vanastõ kah ja kõgõ edimädses pidi koolilõpõtaja kirändi kirotama. Seo luu kõnõl’ mullõ sõbranna, kiä opsõ umal aol üten Võromaa maakeskkoolin.

Kirändi kirotamisõ pääväl haardsõ tä üten raamadu, Šolohhovi «Ülesküntud uudismaa». Tuu perrä tull’ pia kõgõ mõni kiränditeema. Nii ka seokõrd. Tütärlats es olõ jõudnu raamatut inne põh’alikumbalõ uuri ja otsust’, et küsüs lupa välläkäüki minnä. Ku inemisel iks vaia oll’, sis tuud lubati.
Välläkäügin naas’ kirändi kirotaja raamatut uurma. A pall’o tä lukõ es jõvva: äkki oll’ timä man üts eksämikomisjoni liigõ, sama kooli oppaja. Tuu haardsõ täl raamadu käest.

Tütärlats kõrvaldõdi eksämilt ja kästi uuta. Tä läts’ kalitorri ikma. Üts tõnõ oppaja tull’ timä mano ja trüüstse, et olõ-i tuu asi nii hull midägi, tütrik es jõvva jo midägi kaia, tuust midägi ei tulõ.

A ummõtõ tull’. Raamadu käestvõtja ütel’ oppajidõ arotusõl, et kimmäle tulõ eksäm tühäs kuuluta. Nii pidi tütrik tegemä järeleksami. Tollõ tekk’ tä muiduki ka är. A vahepääl olli pääle naanu kõrgkooli sisseastmisõ eksämi ja sinnä tedä es lasta. Tütrik olõs tahtnu astu EPAhtõ, a õigõl aol kirotamada kirändi peräst jäi tuu är. Tä pidi uman edesidsen elon lepmä tüükotussidõga, miä olli midägi muud, ku tä unistanu oll’.

«Nii jäigi mul uudismaa üles kündmädä,» lõpõt’ sõbranna jutu uma nuurusõao ütest juhtumisõst.