Kats süküst
Ma kuuli raadiost, et lehekuu viimäne päiv oll’ ka keväjä viimäne päiv. Jo tuu kõnõlõja mõtõl’, et õkva juunikuuga nakkas suvi pääle. A periselt sai kevväi külh otsa, a edesi nakas’ süküs. Vai kuimuudu kutsu säänest aigu, ku ilm lätt egä pääväga õnnõ külmembäs? Kõik, mis aiamaal nõna mulla seest vällä oll’ tsusanu, tuu ka üükülm är võtsõ.
Ello Eestimaal om iks tuu iist kitetü, et meil om neli aastaaigu. A parhilla tulõ vällä, et süküst om kats kõrda. Hirmuga kaet jo aknõst vällä, kas päiv nõsõs iks õigõ ao pääle vai omma päävä kah jo lühembäs jäänü. Või õnnõ uuta, et suvi iks tulõ. Ja vast pääle suvvõ tulõ peräkõrd kaomalännü kevväi.
