Jaanipäiv Saarõmaal

 
Saarõmaa sõbõr kutsõ Võromaa sõaväevele hindäle jaanipääväs küllä, et tulõta ütenkuun miilde aigu, ku nä kongi kavvõn Vinnemaal kuun olli.

Jalgratas üten, jõudsõ Võro miis ütistranspordiga sadamalõ praami pääle ja sõitsõ praamiga üle mere. Tä tiidse, et sõbra kodo ei olõ sadamast väega kavvõl, tuuperäst tull’ tä jalgrattaga.

Ku võrokõnõ oll’ joba küländ sõknu, naas’ tä mõtlõma, kas om iks õigõ tii pääl. Kunagi ammu oll’ tä sõbral külän käünü, a täpsele meelen es olõ.

Üte tarõ man nägi tä hoovi pääl miist. Võro miis küsse, kas tä om õigõl tiil. Üteldi, et õigõ jah, a tii om tsipa pikemb, selle et üts jupp tiid om vahepääl ümbre ehitet. Ilm oll’ väega lämmi, miis sõkmisõst väsünü ja tä küsse vett juvva. Saarõmaa miis selet’, et Saarõmaal vett ei juvva, saarlaisil om uma juuk, ja tõi tarõst suurõ toobitävve tuud umma juuki. Võro miis maitsõ ja tunnist’, et sääne juuk passis häste kuuma ilmaga juvva, jõi toobi tühäs ja tennäs’. A sis äkki tundsõ, nigu olõs kiäki tälle vasta pääd koksanu.

Ku Võro miis kiviaia kõrval üles heräsi, oll’ joba vahtsõnõ hummok käen. A tuust olõ es hätä, suvõüü om valgõ ja lämmi.

Võrokõnõ sõksõ edesi. Kongi mängse raadio ja säält tull’ aokotsinõ laul: «Ei paremat ole kuskil maal kui suisel ajal Saaremaal.» Miis jorisi üten ja tollõ lauluga sõitsõ uma sõasõbra väretist sisse. Majast tull’ vällä viil kolm sõavelle, kiä tundsõva Võro mehe lauluhelü perrä är.

Edesi istuti lavva takan, mekiti Saarõmaa õlut, a Võro miis kai tuuga ette. Sõaväesõprul oll’ hää ütenkuun kõnõlda mälehtüisi, miä aastidõga iks ilosambas ja ilosambas läävä.

Kuun minti ka jaanitulõlõ, kon tuli käve üle puulatvu. Sääl tandsiti hummoguni.