Autokoolin

 
Autokoolin naas’ pääle vahtsõnõ huuaig. Peretütär, kiä viil keskkoolin opsõ, tahtsõ kah autokuuli minnä, a täl hindäl es olõ viil rahha. Esä rahakott oll’ tuu, miä olukõrra är klatsõ.

Nii jõudsõgi peretütär esäga viimätsel minotil autokooli edimäste loengulõ. Et loeng oll’ joba alanu, es jõvva nä seletä, kiä midä taht, ja esä jäi kah uutma ja loengut kullõma.

Edimält kõnõl’ oppaja, midä koolin opatas ja kuis opikõrraldus om. A poolõ jutu päält muutsõ tä teemat. Paistu, et viinavõtminõ oll’ oppajal süäme pääl. Tä kõnõl’, et inemise käävä kül autokoolin, a targas ei saa, selle et tüküse pur’on pääga ruuli minemä. Oppajal oll’ jutun hulga näütid elust ja noid kõnõldõn kaie tä egä kõrd tütriku esäle otsa.

Esäl tükse naar pääle, selle et tä es olõ viinamiis. A loengu aigu es nakka tä vaidlõma kah.

Oppaja lõpõt’ uma loengu pikä moraalijutuga: «Täl om ausa nägu iin, a mõtõ käü iks viina perrä, et kuis saasi veidükese tsiugada. Nii and tä noorilõ halva iinkujju.»

Lõpõtanu loengu, läts’ oppaja esä mano ja küsse: «Mis mi sis ti lupõga teemi?» Esä kostsõ vasta, et timä lupõga ei olõ hätä midägi, nuu omma jo paarkümmend aastat olnu ja määndsitki rikmiisi ei olõ ette tulnu. Kõnõl’ viil, et tä om koolioppaja ja koolin kah vahepääl latsilõ liiklusõst kõnõlnu.

Autokooli oppajal naas’ tuupääle häbü, et tä oll’ miist lua kaotanu viinamehes pidänü. «Ma looda, et ti tütrest tulõ säänesama iinkujulik liiklõja nigu esägi,» pruuvsõ tä viil pästä, mis pästä and.