Laul tege rõnna rõõmsas
Ma kuuli raadiost, et laulupidolidsõ lauliva vihmasao vallalõ. Ja vihma es sata õnnõ pääliinah, kõrralik sado jõudsõ mi kanti kah. Ku kiäki koskil jäi kuioma, sõs olõs pidänü kõvõmbahe laulma. Põvva vasta egäl juhul laulupido avit’. A Eestimaa inemisil om muid murõsid viil. Äkki avit’ laulminõ veidembäs võtta noid kraavõ, miä pääliina uulitsidõ pääle omma kaivõtu. Ja Tarto kandi inemise võiva pruuvi lauluga lehmi müügmise vasta naada. Ku muud api ei saa, sõs laulminõ tege hindäl olõmisõ rõõmsambas ja piä ei kõik aig murõhtama.
Vet täämbä, 13. hainakuu pääväl om maretapäiv vai karusõpäiv. Vanarahvas pidi sõs hainategemisel vaihõ, muido tulõ susi vai kahr karja. Jätämi täämbä vikati, rihä ja murotäi rahhu. Lasõmi õnnõ laulu, sõs piä ei kahr jäl Võro liina pite juuskma.
