Mõtsa vai turgu
Ma kuuli raadiost, et kikkaseene omma timahava kalli. Turu pääl mass kilo kikkasiini pia sada eurot. Hää külh, ärke ostkõ sõs turu päält, minke esi mõtsa. Saati seene kätte peris ilma iist.
A tast nakkasõgi hädä pääle. Kõgõpäält piät seenekotust tiidmä. Või olla külh väega illos mõts, a ku sääl olõ-i varramba kikkasiini kasunu, sõs massa-i seo aasta kah otsi. Otsi võit, a ei lövvä. Ku saatki hää kotussõ pääle, sõs tulõ vällä, et kiäki tõõnõ tiid kah taad kotust ja seene omma är kor’adu.
Tõõnõ hädä om tuu, et seenemõtsa omma liinast vähä kavvõmbah. Sinnä tulõ kuikimuudu peräle jõuda ja peräh tagasi kah saia. Ja ütski massin ei sõida õnnõ viiga, eski vesi om kallis.
No ja kolmandas omma mõtsah egäsugumadsõ eläjä. Ku sutt ja kahru parhilla väega ei pelätä, sõs kõik pelgäse puuki, kärbläst, kiholast, mualast ja parmu. Süäme rahustusõs võit osta näide vasta kallist määri, a ega siivolidsõ eläjä tuust väega vällä ei tii.
Rehkendämi sõs kõik naa as’a kokko ja tulõgi vällä, et odavamb om osta seene turu päält.
