3. kiri. Taimaa luudus
Seokõrd kiroda ma veidükese Tai luudusõst. Luudus om tah mõtsik ja samal aol mõtsikult illos. Ma olõ saanu taad illo egä päiv nätä ja tähele panda, selle et mino kodo om jõõ veereh. Ümbretsõõri kasusõ suurõ puu ja ma elä piaaigu nigu mõtsa seeh. Inne Taihtõ tulõkit ma iks salahuisi loodi, et vast om mu kodo kohki liinast väläh, luudusõ lähküh, a ma es mõista kõrras kah arvada, et ma nii ilosah kotussõh elämä nakka.
Mullõ miildüs seo rahu ja vaikus, miä tah om, õdagunõ ritsikide ja gekodõ laulminõ ja päävä tasalik mineng mäki taadõ, kohe tuu jätt hindäst perrä roosakasverevä salaperädse kuma. Viil miildüse mullõ neo põnõva kujoga kühmälidse mäe, minkast egä hummok müüdä sõidami, ku kuuli läämi. Naa näütäse nii perädü vana vällä ja tunnus, nigu egälütel naist olnu kõnõlda mõni esisugumanõ lugu tuust, kuis nä õkvalt säändse kujoga saiva.
Ka eläjä omma siin esisugumadsõ. Äge om nätä tii veereh eelevantõ ja ahvõ hoiatussilte ja üle tii ruumamah suuri sisalikkõ (vesimonitorrõ), kiä tulõtasõ miilde piaaigu nigu krokotille. Ütskõrd sõidimi üüse kodo poolõ ja näimi pall’o ilda tii pääl pikäle perädüsuurt joba koolnut siugu. Sõidimi täst üle ja tuu oll’ iks hirmsa külh.
Tõõnõ peris jälle läbielämine johtu, ku üts õdak ilda kodo joudõh löüdse, et mu tarõ põrmand ja säng omma paksult kuklaisi täüs. Ma hiitü peris är, a mu vaihtusesä selet’ mullõ, et inne suurt tormi võiva kuklasõ tarrõ tulla. Ja üüse naas’ki pääle suur vihmasado.
Periselt võttki vihmahuuaig siin kõrrast tuurõ mano ja ma olõ nännü jo mitund suurt ja tormist vihmavalangut. Satas nii, et huulitsist saava jõõ ja autidõ parkmisplatsõst suurõ järve. Inemise ja pinikese huulitsidõ pääl saava sekondidõga läbilikõs ja vihmavar’ost olõ-õi inämb kassu. Ütelt puult om sääne hullumiilne vihm umbõlõ võimsa ja illos kaia, a tõõsõlt puult nõud torm inemiisilt peräh suurt kraammist ja asjo kõrdasäädmist. A inemise ei paistu murõt tundvat, nää omma arvada muutligu ilma ja äkiliidsi tormõga harinu.
Ma piät iks är märkmä, et sääntse vihmadsõ õdagu omma mu lemmigu. Umbõlõ mõnus om umah lämmäh sängüh magama jäiä, ku väläh mäng ilm egäsugumaidsi vingõrpussõ.
Ja pääle vihma muutus kõik ümbretsõõri rohilidsõs ja lopsakas. Luudus lätt joudu ja väke täüs ni and joudu ka mullõ, ku vaihõpääl kipõst ja sündmüisi täüs elost veidükese är väsü.
Jüvä Hellä
