Võõras miis tutva kuhti seen
Seo jutu kõnõl’ mullõ umast noorõstpõlvõst üts tutva agronuum. Pääle EPA lõpõtamist saadõti tä ütte Võromaa sovhoosi noorõmbagronoomis. Tä oll’ kinä poiss ja tälle miildü nall’a tetä.
Ütel pääväl pidi nuur agronuum minemä tüüasjun pääväs Tartu liina. Et sõit alas’ hummogu väega varra, es nakka tä inne süümä, selle et tiidse tudõngiaost, et Tartun om üts kinä piimäsaal.
Agronuum läts’ piimäsaali sisse. Kotussit oll’, saal es olõ väega täüs. Saali keskel olli lavva ja tooli, a sainaviiri müüdä pikk lett, mille veeren istmise puki. Miis kai ümbretsõõri ja näkk’ üte puki pääl tutvat miist istman. Õigõlõ näkk’ tä kül sinist kuhti, midä näide sovhoosi osakunnajuhataja kand’.
Nuur agronuum kai, et tege nall’a, ja hiilse tutva mano. Koput’ sis ola pääle ja küsse: «Mis sa, vana orikas, tan ütsindä röhitset?»
Tuu, kelle ola pääle koputõdi, käändse hindä ümbre: «Kuidas palun?»
Sis sai agronuum arvu, et tutva kuhti seen istõ peris võõras miis. Näost verrev nigu vähk pobisi tä midägi vabandusõs ja läts’ söömäldä piimäsaalist vällä.
