Lõuna-Tai reis lätt edesi
Kõnõlõ edesi tuust, kuis ma uma vaihtusperrega Lõuna-Taih käve.
Kätte oll’ joudnu reisi kolmas päiv ja mi otsusti minnä loodsiguretkele Krabi provintsi. Krabi om üts inämb käütüid turismiprovintsõ Taimaal, kuulsa ummi hingematvalt ilosidõ saari poolõst, midä miiki loodi uma silmäga är nätä.
Meid avit’ loodsigu pääle üts paigapääline naarusuuga miis. Tä sõidut’ meid pääväst helkelevät merevett piteh edimädse saarõni, koh saimi varba vette tsusada ja karmani värviliidsi merekarpõ täüs kor’ada. Mu vaihtussõsar külh hoiat’ minno, et Taih usutas, et ku sa võtat mere veerest midägi hindäga üteh, sis läävä kur’a vaimu sinnä sisse ja tulõva sukka üteh kodo. Tõõnõ asi om muidoki tuu, et ku egäüts võtnu mere veerest unigu merekarpõ hindäga üteh, sis es jäänüki sinnä pall’o inämb alalõ. Nii võtimi üteh õnnõ mõnõ kõgõ ilosamba, minkast es tahtu kuigi vallalõ üteldä.
Istsõmi jäl loodsigu pääle ja päält esimuudu kanakujolidsõst saarõst müüdä liugõlõmist teimi piätüse, et pruuvi är snorgõldaminõ. Tuud ma es olõ innembä kunagi tennü. Mu jaos oll’ tuu nigu tõistõ ilma ujominõ. Kaia kõiki noid immeperätsit mereeläjit ja näide tegemiisi nii lähküst päält ni tunda hinnäst ku üts näide siäst oll’ iks perädü illos ja uhkõ läbielämine. Aig olõs nigu saisma jäänü ja noid kalakõisi ja korallõ imehtelemä ma olõs tahtnu jäiäki.
Viil sai ma taa reisi pääl tetä teos uma ammudsõ unistusõ – surfamisõ. Mullõ opas’ ookeani taadõ roosadõ pilvi vaihõlõ minevä päävä saatõl surfamisõ algtiidmise selges uma ala as’atundja, rõõmsa olõmisõga nuurmiis, kiä oll’ surfanu joba üle viietõistkümne aastaga. Ma armu tuuhu sporti kõrraga är ja taha tulõviguh viil hulga lainit valluta!
Reis oll’ joba joudmah lõpu poolõ, ku üts õdak ilda joudsõmi väikuhe liina. Ku mi lätsi õdagust süümä, näi mi huulidsa pääl toimumah midägi, minkast ma olli pall’o lugõnu ja hindämiisi tahtnu tuud salaperälist ja veidü hirmutavatki asja periselt päält nätä. Nimelt pei tuu liina elänigu umma kasvosöögifestivalli ja toimõndi tuu mano käüvit kombõtallituisi.
Legend kõnõlõs, et tuu pido sai algusõ 170 aastakka tagasi, ku üts Hiinast peri oopõripunt käve Phukõdi saarõ pääl, et tuvva sinnä veidükese kultuuri ja ello mano. A nä jäi malaariahe ja naksi tervessaamisõ jaos ja avvostusõst jumalidõ vasta tegemä esieräliidsi kombõtallituisi, kohe hulka käve hindä kihäst terävide asjo läbitsuskaminõ ja tulõ pääl kõndminõ. Niisama käve tuu mano lihast ja egäsugutsõst muust eläjist saadust söögist vallalõütlemine. Teno nailõ rituaalõlõ saiki nä imekombõl terves. Saarõrahvas võtt naa rituaali üle, et haiguisi hindäst kavvõndahe hoita. Nigu nätä, om as’ah uma tõõterä seeh, selle et tuu festival om täämbädse pääväni elojovvulinõ püsünü ja lännü edesi ka Tai tõisihe kotussihe.
Mi jäi seokõrd õnnõs kõgõ hirmsambist rituaalõst ilma, a kõva muusiga, trummi, paukva ilotulõstik, savvu täüs huulidsa, valgih rõivih inemiisi paraadi ja esieräline meeleolo sai nättüs-tuntus ja pakk’ meile iks parra jao adrõnaliini. Uma päävä lõpõtimi muidoki kasvosüüki süvveh.
Nii oll’gi taa väkev Lõunõ-Tai reis uskmalda kipõstõ otsa saanu ni vaihõaig kah läbi, ja no tull’ säädi hinnäst valmis mere asõmõl tagasi kooli- ja argiello ja kallo asõmõl inemiisi sekkä hüppämises.
Jüvä Hellä
Vaihtusopilanõ Jüvä Hellä and teedä, kuis lätt kavvõn Taimaal.
