Taimaa joulu ja vahtsõnõ aastak

 
Ku Eestih om maa joba pikembät aigu katõt paksu valgõ lumõkihiga, sis Taih omma nigu iks lämmä ja pääväpaistõdsõ troopigahõngulidsõ päävä. Peris ummamuudu ja imelik tunnõ oll’ joulu vasta võtta sääntseh tävveste tõistmuudu keskkunnah, ilma külmä, lumõ, villatsidõ sukkõ ja kodotsidõ joulusöögeldä.

Joul Taih om rohkõmb sääne kärärikas, helevüst ja helle täüs sündmüs ku rahu aig. Tuuperäst mul peris joulutunnõt es tekü iks kuikimuudu, kuigi ehtse uma tarõ joulutulliga ja meisterdi sõbrulõ joulukingi ni teimi perrega väiku kõnnõ läbi interneti. A ma tröösti hinnäst tuuga, et järgmäne aastak saa kõkkõ topõld tähüstä ja rõõm kasus kah vast katõkõrdsõs.

Vahtsõnõ aastak naas’ mu jaos pääle kogoni viis tunni varrampa ku hariligult, selle et Tail om Eestiga viietunninõ aovaih.

Mu vaihtusesä kämpinguhe tull’ vahtsõaasta pidostusõ puhul häste pall’o küläliidsi, mängse elläv muusiga ja nigu Taih iks kombõs, ka hüvvist söögest es tulõ puudust. Miä Tai elo puhul om veidü tõistmuudu ku Eestih, om tuu, et ilotulõstikku lastas iks hulga veidemb, a tuu-iist om hulga kärärikkit kontsõrtõ ja tähüstedäs iks umbõlõ uhkõhe.

Häste torrõ oll’ tuu, et terve mu suur vaihtuspere tull’ kodo, sai pall’o nall’a ja naaru, sai selget tähistaivast silmätüs ja taa ilmaelo salahuisi üle pääd murtus. Niisama suurõs, ku kasvi taal ilosal aol igätsüs kodomaa ja kallidõ inemiisi perrä kavvõh Eestih, kasvi ka armastus seo maa elo ja inemiisi vasta.

Ja nigu Taih üteldäs: «Sk’ksǎn wan pee mai!» (Hääd vahtsõt aastakka!)

Jüvä Hellä

Vahtsõaastatort vaihtusperren: tordi ümbre omma vaihtusimä Mary, naabri Eve, sõsar Khaopun, väiku veli Naprang ja Hellä.

Vaihtusopilanõ Jüvä Hellä and teedä, kuis lätt kavvõn Taimaal.