Hää miis, kiä lupa
Ma kuuli raadiost, et vana-aastaõdagu andva inemise lubahuisi. Kiä lupa inämb sporti tetä, kiä veidemb süvvä. Mõnõ as’a lubatas ülepää maaha jättä, nigu suidsu kiskmine vai vana naanõ.
A ku parhilla om jo kümme päivä vahtsõt aastat olnu, sõs omma pall’o lubahusõ unõhtõdu vai järgmädsehe aastahe edesi tougadu. Kiä ummi lubahuisi kõva helüga vällä es hõika, saava tetä näko, et nä olõki-i midägi lubanu. Kiä suurõ suuga kõnõl’, kuis tä nakkas vahtsõs inemises, om nüüd hädäh. A massa-i näpoga näüdädä, vet mi kõik olõmi inemise.
Ku valitsus unõht’ minevaasta mõnõ lubahusõ är, sõs näpoga võit näüdädä, a sääl omma kah õnnõ inemise, mitte viil roboti. Õnnõs olõmi kõik hää inemise, kiä lupasõ inämb, ku tetä jõudva.
