Vastlakukli

 
Minevä aastasaa 60. aastil nõstõti vahtsõst avvu sisse eesti rahvakallõndri tähtsä päiv – vastlapäiv. Vet oll’ tedä kõik aig iks meelen peetü, a esäkese Stalini aol es peetä tedä tähtsäs.

Vastlapäivä peeti nigu vanal aol hernesupi ja tsiajalguga, makussöögis vastlakukli. Tuukõrd olli joba ehitedü edimädse Soomõ sanna, kon oll’ ruumi nii pito pitä ku ihho harri. Määnegi mäekunt pidi kah olõma, kost alla lasti. Es olõ veidü noid ütisüisi, kiä tuu tõsõpäävä liinast maalõ lätsi. Võro liinavalitsus käve kõrrast mitu aastat Haani kandin vastlaliugu laskman.

Ütskõrd tull’ vastlapäävä pidäjil ette sääne juhtuminõ. Kast kuklitõga oll’ nõstõt sanna vüürüste. Paksukõnõ Hans tull’ huuga noist müüdä, kumastu ja sattõ istukilõ kuklidõ pääle. Sääne asi võtt egäüte vandma. Hans oll’ tubli parteilanõ, võtsõ kokkokäkerdedü aolehe, pühkse rõividõ külge jäänü vatukoorõ är ja läts’ edesi söögitarrõ.

Rahvas tull’ viil liumäe päält. Järgmädses tulli läbi vüürüse provva Luule ja Tamara. «Näet, kuis auto om rappunu mäki pääl,» tundsõ sanitaarinspektri Tamara väega kahh’o.

Naasõ korssi põrmandu päält vatukoorõtükükeisi ja säädsevä kuklidõ pääle tagasi. Kõiki pästä es saa.

Kõtu olli tühä, supp sai süüdüs ja tsiajala jüretüs. Ka kukli saiva kõik kohvi kõrvalõ är süüdüs. Süü tuu peräst, et kukli vika olli saanu, jäi kuntligadsõ tii kanda.