Uhkõ ballikleidi
Egäs pidopääväs tahtva naasõ vahtsõt kleiti, minka pidolõ minnä. Seo jutukõnõ om vanõmbast aost.
Võrol Aida uulitsan elli päält sõta mitu ohvitseeri peret. Üten perren mõistsõ pernaanõ häste vinne kiilt. Ütel pääväl tulli tuu perre moro pääle kats õnnõlist noorikut ja ütli, et osti liinast ilosa ballikleidi. Tulõman oll’ edimäne mai. Nä tahtsõva minnä ohvitsiire majja tandsma.
Noorigu näütsi ummi kleite pernaasõlõ. Nuu olli tõtõstõ väega ilosa. Pitse ja satsõ ja kirjuga helebeeþi pikä maani kleidi. Pernaanõ sai arvu külh, a es taha õkva noorikidõ hääd tujjo tsurki. Tä ütel’, et tuu siid om väega ohkõnõ ja paistus läbi, midägi piäs allpuul kah olõma. Ja tõsõlõ ütel’: «Sina, Maša, ei tohesi jalga panda pikä seerega pükse. Tuu ei olõs illos.» Ja lõpus ütel’ pernaanõ viil nii, et parõmb ku noorigu naidõ kleitega kotost vällä ei lääsi. «A patšemu?» küssevä noorigu. «Selle, et naa omma üükleidi.»
A ohvitsiire majan tandsul olli mõnõ naasõ säändsesamadsõ «ballikleidiga» ja vehksevä segämäldä tandsi.
