Kalja-Manda

 
Umal aol tulli keväjä, ku ilma lämmäs lätsi, Võro liina uulitsidõ pääle taarimüüjä. Taar oll’ kõllatsõn vaadin ja küle pääl verrev kiri «Kali». Võrol oll’ vahepääl mitu taarimüüjät, a kõgõ kuulsamb noist oll’ Manda. Timä taari peeti esieränis hääs.

Tõsõ müüjä lasi esiki jutu vallalõ, et tä pruuk taari tegemise man määndsitki võlssvõttit, nõiakunsti ja midä kõkkõ viil. A Manda ütel’ tuu pääle, et kõgõ tähtsämb om, et taar olõssi puhtast värskist kraamist tettü.

Oppusõ, kuis hääd taari tetä, oll’ Manda saanu uma esä käest, kiä oll’ külän kõgõ parõmb ollõmeistri. Manda oll’ esä kõrvalt hoolõga tähele pandnu, kuis tulõ tetä, ja säält olliki timä tarkusõ peri, es olõ määnestki nõiakunsti.

Manda man käve taari ostman nii eestläse ku vinläse ja ku piiri vallalõ lätsi, naksi ka suumlasõ timä taari nõudma. Inemise saisi peris taarisaban.

Ku ilm oll’ vihmane, taar nii ruttu es lää, inemise es taha tedä juvva. A Manda passõ tuugipoolõst vaadi man ja kutsõ, et ostkõ siist, siin om hää taar. Üts esimuudu kommõ oll’ Mandal kah. Ku vaat tühäs sai, lei tä ruskuga vasta vaadi külge ja ütel’: «Tühi! Härg ei nüssä inämb. Tulkõ hummõn tagasi!»