Ilotegijä saava kokko
Ma kuuli raadiost, et Uma Pido tsihiotsmismäng sai läbi. Viimäne käük om viil jäänü, peris õigõ tsiht om Indsikurmu pido. Tsihiotsmismäng käve läbi katsa kihlkunna, egäl puul mängiti uma kandi laulumängõ.
Tulõ vällä, et olõ-i nuu eestläse kõik aig nii jälle tüürügäjä olnu. Om iks aigu võetu ilo tegemises. Mi võisõmi arvada, et tsõõrimängu olli õnnõ latsi jaos. A vanastõ oll’ tsõõrimäng nuurmiihi ja näitsikide kokkosaamisõ kotus, nigu täämbä trehväse noorõ sotsiaalmeediäh. Ku sait tsõõri sisse tandsma valli tuu õigõ tütärlatsõ ja kimmähe kinni hoita, sõs oll’ pulmapito luuta. Ja ega tüü es jää tegemädä, tüüd tetti viil suurõmba isoga.
Om täämbägi noid inemiisi, kiä pidävä tähtsäs õnnõ tüüd. A küländ jakkus ilotegijit kah. Nii hindä ku tõisi rõõmus.
