Tulõ Tilka kaksada!

 
Seo juhtu 50 aastakka tagasi. Tulõman oll’ kolhoosõ luumisõ 25. aastapäiv ja Võro lehe aokiränik pidi Haanimaal kolhoosielost jutu kirotama.

Ollimi üte memmekese mälehtüisi kullõman, ku tarrõ tull’ viil kats inemist: ildaaigu EPA lõpõtanu nuurmiis ja timä tulõvanõ ämm. Nooril olli pulma tulõman, a pruut oll’ kaonu. Es lövvä nimä tedä peigmehe elämisest, miä oll’ kolhoosi spetsiäliste majan, tuuperäst naksi muialt otsma.

Ku sai selges, et memmekese puul pruuti ei olõ, ütel’ poiss: «Muud ei jää üle, ku tulõ Tilka kaksada!»

Ma hiitü edimält väega är. Mõtli, et tuu om jo vägivald! Ku sõidimi autoga näide perän Tilga külä sildist müüdä, hälgät’ mul pään: poiss tahtsõ üteldä, et läämi tulõvadsõ ämmä mano Tilga küllä.

Kae nall’a, pruut oll’gi imäkoton. Tütrik tunnist’, et oll’ pelgämä naanu ja päähä võtnu, et ei lääki per-büroodõ registriirmä. Peigmiis läts’ tä mano, võtsõ ümbre kinni ja ütel’: «Kül mi kõgõst ütenkuun jako saami.» Tütrik naas’ tuupääle ikma, imä läts’ kah timä mano ja tsoksas’ tütrele põsõmus’o.

Pulma aokiränikkõ es kutsuta, a kuulimi, et nuu olliva olnu suurõ ja torõda. Hää oll’ tuu, et kõik lõppi kinäste ja kelleltki es olõ vaia midägi är kaksada.