Kahro Marek:
Seokõrd tull’ jutuvõistlusõ pääteema selgele vällä: «Tervüs, kõgõ kallimb vara». Suurõmb jagu juttõ oll’gi tuust, kuis egäsugudsõ hädä ja tõvõ inemiisi piten käävä. Aig om sääne, et piät õkva tahtmalda naidõ asju pääle mõtlõma. Õnnõs saava tõvõjutu iks inämbjaolt hää lõpu. Lustilidsi nuutõ oll’ kah seen. Näütüses tulõtõdi miilde uma latsõpõlvõ viguriid ja tüü man ette tulnuid nall’akiid juhtumiisi. Olõ aoluuhuvilinõ ja tuuperäst kitä noid, kiä jagasõ ummi mälehtüisi kavvõst aost. Ma es tiiäki, et vanastõ kanti talvõl mitund sorti vilte, Vinne sõaväel oll’ Võru külle all uma tandsuplats ja raudtii pääl käve kinovakun.
Laanõ Triinu:
Elo esi om õks kõgõ põnõvamp, ku raamadu, kino ja tiatri sutva olla. Jutuvõistlusõ juttõ man oll’ mitu hääd asja: mõnt oll’ nall’akas lukõ, tõnõ oll’ ullimuudu ilosan võro keelen kirotõt, kolmas võtt’ kokko mõnõ suurõ elotarkusõ, neläs andsõ aimu, kuimuudu eleti sukugi mitte nii kavva aigu tagasi. Ku noilõ väärtüisile tull’ mano viil üts esierälidselt hää asi – puänt –, sõs tuu kirätükk oll’gi tõisist parõmb. Vast om taa koroona-aig pandnu inemise haiguisist ja ravitsõmisõst eräle pall’o märkma ja sõs ka häste kirotama? Ei tiiä, a egäl juhul saiva nuu jutu mu käest sakõst inämb punktõ. Imeliidsi lukõ Kaika Lainõst saa-i kunagi viländ! Pall’o rõõmu paksõ ka tuu, et inämbüs juttõ olli hään võro keelen ja väega pall’odõ puhul oll’ õkva selgehe arvu saia, kas kirotaja om Räpinä, Põlva, Karula vai Urvastõ kandist peri. Võro kiil om umbõlõ rikas, nigu ka nuu, kiä taan keelen kõnõlõsõ ja kirotasõ. Pikkä ikä näile! Ja puändile kah!
Säinasti Ene:
Seo aasta olli kõik jutu hää. Mõnt oll’ hää ja laabsa lukõ, mõni läts’ väega keerolidsõs.
Parõmp om iks lukõ säänest juttu, ku saat õkva edimädse kõrraga arvo, midä om tahet kirota. Nigu iks, jäi mullõ silmä nuu jutu, koh oll’ üts teema. Ku kõik as’a, mis miilde tulli, taheti üte jutu sisse panda, sõs inämp lugu nii häste vällä es tulõ. Kõgõ rohkõmp miildü mullõ jutu Kaika Lainõst. Noist jäi õkva lämmi tunnõ süämehe.
Reimanni Hildegard:
Kõgõ inämb oll’ seokõrd noid juttõ, miä olli periselt elon sündünü, a hulga oll’ ka rahvaravitsõjist kirotõduid juttõ. Pall’o tetti juttu aastaga alostusõst levimä naanust koroonaviirusõst. Lukõ sai ka mälehtüisi vanõmbast aost, esieräliidsist tutvist inemiisist ja nal’akist juhtumiisist. Mu jaos paistuva ülesehitüse ja sisu poolõst kõgõ põnõvamba jutu nuu, miä kõnõliva Kaika Lainest ja tõisist ravitsõjist.
