Ilvesse Aapo ekstra Uma Lehe jaos kirotõt jõulujutt
«Allahu akbar!1» ütel’ Mohammad aknõst vällä kaiõn ja sai tuu iist vanaesä Janilt kolaka vasta pääd, nigu õks. Moro pääl mängsevä pahru inemise, arvada naabri Einari pääluuga palli. Tuu oll’ harilik egäpääväne värk, ei midägi säänest, et sõnna võtta. Mohammadiga olli kah kõik tuu paari aastaga är harinu. Jõuluaigu tä piiri puult tull’, likõ ja är külmänü, no kuimuudu sa lasõ-ei inemist tarrõ? Tuu aig viil lasti ja pahrõ kah viil nii pall’o es olõ ja tiid müüdä pässe viil inämb-vähemb tarõ mano, tormi ja vihma olõ-es rata tävveste tuulõmurrus ja mülgätüses tennü. Mohammad ohas’ ja läts’ nukka jalgpüürä sõkma. Tarrõ täütse generaatori vurrin ja tsill’ukõnõ eelektripirn laen näüdäs’ elomärki. Margus ühend’ laabatsi ja kaiõ, kas ilmavõrk om tagasi tulnu. Olõ-es joht. Mõtsanotsu saiva sjoos pääväs spordi tettüs ja kul’ati võssa.
«Kunas nä tuu Einari õnnõs võtiva, minevä aasta samal aol?» küsse Milvi.
«Õkvalt inne jõulu jah läts’ tsikoga tüllü,» tiidse Vello.
Vanavanaimä koobõrd’ kõrras kambrõst vällä ja vidi Mohammadi hindäga üten. Katõ minoti peräst naas’ säälpuul säng krigisemä ja vanavanaimä kiuhkma. Kiäki es tii tuust vällägi. Veeränd tunni peräst oll’ kõik jälleki vakka. Kõrraga saisõ Tiina pistü ja ütel’:
«Väläst kost määnestki imelikku hellü!»
Majalidsõ teritivä kõrvu.
«Hjälp!2 Hjälp!» rüükse kiäki viilhalli varõmidõ puult.
«Jälleki!» es olõ vanaesä Jan rahul. «Avitas ütest külh! Kas ma tuu püssä?»
«Paistusõ blondi olõvat. Ooda no,» kiild’ Toomas. «Kaemi, miä edesi saa.»
«Arvada, et midägi ei saa,» ütel’ Heino. «Tarõ mano nä joht vällä jõvva-õi. Säälpuul ommava Narva ploki ja silikaadiunku ja paneeli, tuust üle saaminõ võtt kats tunni, sõs tulõ vanaravvaplats, tuus aos om joba pümme ja poolõ saava hukka. Edesi ommava silomulgu, vundamendimulgu ja vana kalalumbi. Ja sõs pahru. Jää-ei ütte kah ello.»
«Vi kom med båt från Gotland! Vi är inte sjuka!3»
«Võlssva!» tiidse vanaesä Jan. «Ja tuu olõ-õi vanaraud! Joba mu vanaesä naas’ egäs juhus kõkkõ alalõ hoitma ja korjama. Või olla, et tulõ vaia, ja kül ti sõs tennät! Piäs midägi süümä. Kuis tuuga om?»
«Tuuga om tuuga,» ütel’ Helle ja laiut’ kässi. «Keller om puhas.»
«Kardohkit?» küsse Margus. «Upõ? Nakrit? Põrknit? Konservi? Mett? Jahhu?»
Helle, Milvi ja Tiina raputiva päid.
«Saadananahk!» kärkse vanaesä Jan. «Heino, lüü bellaruss käümä. Liinaminek!»
«Diisliga om ka ütel puul!» vastas’ Heino. «Õnnõ viina om alalõ, a tuuga joht sõida-õi.»
«Ku pall’o?» küsse vanaesä.
«Katstõist,» vastas Milvi. «Kasti.»
«Ütspäiv pidigi sjoo päiv tulõma,» ütel’ Jan. «Alostami plaaniga B!»
Tõsõn tarõn naas’ säng krigisema ja vanavanaimä kiuhkma. Väläst kostsõ köhkmist ja perämine hallõ «Hjälp!».
***
Kolmõ päävä peräst tihas’ vanavanaimä kambrõussõ vallalõ tetä. Tarõ oll’ inemiisist tühi ja tühjest putliist täüs. Mohammad hiile väläussõ mano, kaiõ vällä ja ahhet’. Moro oll’ segi käänetü, värät ümbre lüüdü ja tollõ mant läts’ kohegipoolõ vahtsõstkünnetü siuhkõ tii. Võsost kaiõ vällä küländ suur pahr, näkk’ inemiisi, piuksat’ hiitünült ja pagõsi är. Tuud olõ-õs aastit juhtunu.
«Säänest hätä olõ-õi ilman olõmangi, mille pääle mi kandi inemine hinnäst tsias es mõistnu juvva,» ütel’ vanavanaimä. Mohammad kaiõ tälle küsüväle otsa.
«Tõmbsiva tsikos ja põrotiva liina marotama. Vast tulõva tagasi kah ja toova midägi süvvä. Tuu aoni om mul madradsi ala veedü hernit käkitü. Häid jõulõ!»
Mohammad pandsõ käe imäkesele ümbre kaala ja vastas’: «Inshallah!4»
1 Jummal om kõgõ vägevämb – araabia k
2 Avitagõ! – rootsi k
3 Mi tullimi paadiga Gotlandilt! Mi olõ-õi tõbitsõ! – rootsi k
4 Jummal taht! – araabia k
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
