Kimmäs sõna toes
Vanaesä tõi vanaimä, kiä oll’ Tartomaal pojalatsi man, umma Võromaa kodo. Latsõlatsõ, viieaastanõ Oskar ja kolmõ-poolõnõ Otto sõidi kah üten. Ku vanaesä poissõ tagasi nakas’ viimä, kisk’ joba hämäräs. Tii pääl pidi vanaesä autot äkilidselt pidurdama. «Kuradi repän!» ütel’ tä esi hiitünü helüga. Latsiaian kõnõl’ Otto tõisilõ kah, kuis nä velega Võromaal käve. «Ja tii pääl oll’ viil üts kuradi repän kah,» sellet’ poiskõnõ. Egä tä sõna tähendüst es tiiä. Näide koton ega vanaesä-vanaimä puul säänest sõnna es pruugita. Latsõlõ lihtsäle üts vahtsõnõ sõna.
Vanaimä kõnõl’ üte luu umast latsõpõlvõst. Pinginaabri veli oll’ tiidä-tunnõt hüvvi kombidõ poolõst. Ütskõrd mänguhuun põrut’ tä suust nii kõva «kuradi», et tõõsõ latsõ es taha ummi kõrvu usku. A poiss rahusi maaha ja mäng läts’ edesi, nigu ei olõs midägi juhtunu. Jah, halvu sõnno ei massa ülearvu pruuki, a mõnikõrd või üts kimmäs «kurat» sullõ toes olla külh!
