Opsõ väikun armsan Kaika koolin. Tuukõrd käve mi nukast Kaikamäel üle kümne latsõ. Kuna mi koolitii oll’ uma viis kilumeetrit pikk, sõs venüsi kodutulõku vahel väega pikäs. Sagõli tullimi kodu Haapsarõ kaudu, kon jäi tii pääle korgõ mägi, kost oll’ talvõl hää alla laskõ, koolikott istmise all. Ku sääl sai võhm vällä rabõldus, maandusimi kas raamatukogun vai postkontorin.
Postkontorin kävemi selle, et tahtsõmi nätä ja kuulda Kaika Lainõt, kes sõs oll’ postiljon. Ku Lainõ joba otsa kai, läts’ nigu kuum jutt sust läbi ja sõs mi võisimi sääl istu ja kullõlda, kuis vanõmba inemise maailma asju arutiva. Võisimi kullõlda Lainõ mahlakat võru kiilt, Lainõ imelist naaru, tä lämmit kaemist. Tuust aost ei olõki miilde jäänü muud ku tuu ummamuudu tunnõ, mis täütse mi tsillukõsõ süäme. Sõs mi viil es tiiä, et täl omma jumaliku võimõ, et tä omgi ravitsõja, tiidjä ja nägijä.
Tuukõrd olõ-es viil rahvamurdu tä ussõ takan, aga mi nuka vana inemise käve salaja joba Lainõ man abi saaman, kas sõs hindäle vai eläjäle. Usuti Lainõt, usuti kimmäle, ja Lainõ avit’ki. Suurõmbas saien naksimi miki tä sõna väe sisse uskma.
Lainõ-tädi oll’ kimmäs maanaanõ, kes mõistsõ vällä tulla egäst eluraskusõst, kes avit’ pall’usid-pall’usid. Tä oll’ tark, lämmi, süämehe minejä ja süämehe jääjä.
Iin oll’ Lepistü kooli 100 aasta juubõl. Paar päivä inne suurt pitu jäi mu tütär haigõs: nõssi korgõ palavik, kurk valut’ ja hellü es tulõ piuksugi. Süä valut’: mul kipõ aig, tütrel ülesastmisi pidul kuhjaga. Kõlisti Lainõlõ. Tä ütel’: ooda, ma kae. Löüdse: tütär om hiitünü ja kaala om löönü hiitümisest ruus. Kutsõ hummukus, kässe üten võtta tsiarasva.
Lainõ kai tütre kaala, ütel’: «Latsõkõnõ, är pelläku, esinemises saat terves.» Esi määrse näpügõ rasva tulitavalõ kaalalõ, õks ülevält allapoolõ. Õdakus oll’ palavik lännü ja helü ka tagasi. Esinemises oll’gi kõik jutin.
Mu tõsõlpoolõl jäi hää käsi nii haigõs, et ku midägi kõkõ väiksembätki tegi, pidi kura käega hääd kätt toetama. Lainõ tekse rohu, millega egä õdagu määri. Käsi sai külh parõmbas, aga mitte peris hääs. Ku mõnõ päävä peräst Lainõ puul kävemi, löüdse tä, et piät vahtsõ rohu tegemä: käsi õks poolõldõ halvatu. Lainõ võtsõ leeväkooriku, topsõ pudõlilõ, valasi vett pääle ja ütel’: «Evald, määri, seo avitas!» Avit’.
Mu poig oll’ uma käega joba nelländät kuud sinitsel lehel: külh tetti egäsugutsit protsõtuurõ, anti kamaluga rohtõ – käsi õks näütä-es paranõmisõ märke. Lõpus kõlist’ Lainõlõ. Lainõ oll’ ülnü, et tä om vana, haigõ ja inämb ei ravitsõ. Üüse oll’ poig Lainõt unõn nännü. Käsi nakas’ paranõma ja saigi terves.
Lainõ-tädi ütel’ õks, et tä om õnnõ ravitsõja, mitte selgeltnägijä, aga näkse iks pall’u ette.
Olli mehega Lainõ puul. Tä oll’ istutanu verevid piite ja terve korvitäüs kasvõ oll’ üle jäänü. Tä tahtsõ noid meile üten panda, ma olli vasta: peediseeme joba külvetü, liivanõ aiamaa, kavvõlõ jõua-ei vett kanda. Ei-ei. Ku autu manu jõudsõmi, oll’ korv peediluumõgõ autun. No õs tihka korvi tagasi viiä. Järgmädse hummuku sattõ vihma, tsusksõ peedi maha ja sügüse sai kõrraliku saagi. Ku lätsi tennämä, ütel’ Lainõ: «Ma näi keväje joba su ilusid piite.»
Oll’ ullillus suvõpäiv. Nigu autuussõ valla tei, läts’ Lainõ luhvtiakõn peräni, ütel’: «Jummal esi saatsõ sinnu täämbä siiä. Ma piä Valgan rassõ haigõ man käümä tuu viimätsit elutunnõ kergendämän. Mullõ tultas õkva perrä. Sa tulõ mukka üten.» Ütli, et ma külh saa-ei minnä, mul hain Mustajõõ veeren maan, ilmajaam lubasi järgmädses pääväs vihma. Lainõ kai taivalõ, ütel’: «Latsõkõnõ, hummõl ilm nigu kuld. Täämbä panõt sa haina ütsindä, hummõl om sul abivägi ja sa piä-ei esi midägi tegemä.»
Kävegi Lainõga Valgan. Järgmädsel pääväl oll’gi ilm nigu kuld. Kolhoosi traktor tull’, ai haina vaalu. Tõnõpuul ja unupoig pilsõva haina rõuku. Ma panõ-s näppugi hainalõ külge.
Käve ummi sõpruga inne jõulõ Lainõ-tädi puul. Ku Lainõl rohu tettü, istsõmi, aimi juttu ja tundsõmi hinnäst väega hoitult. Kõrragõ kõlist’ mi bussijuht ja ütel’, et vällän satas vihma ja tä külh sinna Kaika mäki pääle turnma tulõ-ei, võtkõ jala sälgä ja tulkõ Litsmõtsa, kos tä meid uut. Ku ussõst vällä astsõmi, oll’ ümbretsõõri kottpümme, vihm ja tuul pesse meile vasta näku ja tii oll’ nii nilbõ, et hirmu ai nahka. Lainõ tull’ meid saatma. Tä kallist’ meid ja suuvsõ: «Minke Jumala abigõ. Ärge pelläke, maha sata-ei keski.» Tii Püssält Litsmõtsa oll’ täüs nall’a, naaru, kilkid ja maha es sataki keski. Oll’ illus jõulukingitus.
Nüüd, ku Lainõ om sääl korgõl uman kotun, tulõ tä mi tegemiste sisse õks ummi tarkuisiga, ummi nõuannõtõga, uma lämmä naaratusõga, uma hüvästejätükallistusõga.
Aidma Hele
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
