Tsolgon peeti 26. joulukuul vana aasta ärsaatmist. Välän tulõ veeren, nigu seokõrd kombõs.
Kõnõldi vannust kombist ja tetti tsõõrimängutandsõ toropillimuusika perrä. Kõrraldaja pakiva rahvalõ ka lämmit lihapiirakit, mis olli iks õigõ lihaga. Joogis oll’ tsäi ja glögi.
Rahvast oll’ nii nuuri ku vanno ja peris hulga, selle et ilm oll’ ka vaiknõ ja lumi maan. Õkva nigu vana aasta ärsaatmisõs luudu.
Ku kõigilõ oll’ hääd vana aasta lõppu är soovitu, minti kodo. A mi, kolm päkädsi muudu sõpra, otsustimi tetä õdagut viil põnõvambas ja miildejäävämbäs. Kütimi sõsar Eha puul sanna.
Kõik läts’ plaani perrä, kävemi sannast eski lumõn püherdämän ja vahtsõst lava pääle lämmäle. Päält sanna lätsi puhta päkädsi tarrõ puhkama ja mõnno tundma.
A ku sõsar tagasi sanna mano läts’, et kaia, kas kõik om iks kõrran, juhtu äpärdüs. Külm oll’ sanna lävepaku nilbõs tennü ja sõsar tekk’ parra pirueti. Hiitümine ja põrotus oll’ suur, a kõik kondi jäivä terves. Niimuudu, hiitümisega lõppi mi pido. A elämi iks edesi!
Riitsaarõ Lainõ
Kolm päkätsit sanna mano tiirata tegemän. Pilt eräkogost
