Aasta tagasi kai ma vabariigi aastapäävä vastavõttu internetist Valgõvinnen Vitebski liinan. Ollimi naabrimehe ja latsiga ette võtnu üte koolivaheao rännäku, sõidimi sinnä katõ päivinännü autoga läbi Läti. Poolõ päävä sõitmisõga sai rännädä aon tagasi, paika, kon bendsujaamast oll’ kütus otsa saanu ja kon vanaaolidsõ liinaliinibussi pääl sai konduktori käest odava bussipiledi osta. Sääl peeti samal aol Nõvvokogodõ armee aastapäivä.

Üte aastaga om väega pall’o muutunu. Maailm om muutunu. Inämb ei saa sõita ilma pite, esiki poolõ päävä sõidu taadõ. Arvada om muutunu elo ka Valgõvinnemaal.

Pall’odõ inemiisi jaos, kes tüü vai harinõmisõ peräst varrampa hulga ümbre sõidi, om taa aastak toonu tävveste vahtsõt muudu elo. Inämbüsele om taa toonu ello mano hirmu, perämädsel aol ka väsümist.

A inemine harinõs kõgõga küländ ruttu. Ku viil minevä keväjä oll’ perädü suur hirm, ku rekordpäivil tull’ Eestin mano 100 vahtsõt koroona külge saanut, sis parhilla omma numbrõ kümme kõrda suurõmba ja mi kaemi noid tülpünü näoga. Ja olõmi kur’a, ku midägi ei tetä, ja sis kah kur’a, ku midägi är keeletäs.

Määndse olõmi mi aasta peräst? Et üts aastak või ello ja olõmist nii pall’o mõota, ei julgu ma külh midägi ette arvada. A kurjust võinu aasta peräst külh tsipa veidemb olla.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja