Aastit tagasi läts’ mul vukssaekõist vaia. Võõras kotus, vana mõisasüä, vahtsõ ja vana maja. Lätsi ütte vanna majja küsümä. Pernaanõ kai minnu nigu imeluuma ja nakas’ minnu nuumma: nimä omma vaesa inemise, mille ma näide käest küsü. Küsügu korrusmaiust, sääl eläse rikka. (Poodin massõ tuu saekõnõ vist 45 kopikat.) Küssegi korrusmajast ja, ime küll, üte kolmanda kõrra mehe käest saigi. (Miis oll’ Setumaalt peri.) Mõtli tükk aigu, mis noil inemiisil hädä, ja vällä mõtli. Nuu olli mõisamoonakiide perrätulnu ja näide mõttõviis, midä hoolõga perändedi, oll’ moonakamentaliteet. Tuu paistus olõvat nii kimmäs asi, et perändüs edesi, senis kui sisserändäjä timä är lahustasõ. Veami pall’u säändsiid kuurmiid hindäga üten, esi tuud aimamalda.
Võtami üte täämbädse ao näüte. Kassipoig om puu otsan, mis no saa? Tulõ helistä päästeammõtilõ, las toova alla. Tuuaski, kuigi tollõga võetas kassipojal arõnõmisvõimalus käest. Kas noidõl katõl näütel om midägi ütist? Väega pall’u. Mul ei pea hindäl midägi olõma, küll mõisa (kolhoos, riik, ülembä) and tüüriista. Ma ei pea esi uma kassi üle kõrda pidämä, küll riigil om mõni ammõt, mia mu kassi puu otsast alla tuu. Kui säänest ammõtit ei olõ, tulõ sõimada. Riigi omma küll soodustanu rahviide segunõmist, aga laiskus om tuu, mia egan olukõrran pääle tükis jäämä. Ja taskutelefon om laiskusõ kimmäs liitlanõ. Muide: ku inemisel om tähtsä, kiä tedä valitsõs, sis es ollu sukugi pall’u kõrd nellä aasta takast uma taguots toolist üles nõsta ja valimisjaoskonda kõndi. Nigunii tetäs kepikõndi. Ja invaliidel omma valla puult määrät abilise. Kiä vähägi taht, tuul asi ajamada ei jää. Aga kui iks jääs, sis noil omgi ütskõik, kiä näid valitsõs. Vana ruumlasõ ütlivä: omnia mea mecum porto. Kõkkõ, miä mul om, kanna ma hindäga üten. Nimä mõtliva ilmselt mõistust, aga meil om tuu asõmõl telefon ja tuud jõud laisk inemine kah üten kanda.
Säitsmesaa-aastadsõ (?) orjaao üts jällembiid tegeläisi oll’ kubjas (harikult uma eesti rahva siäst). Tuu käve pihlõdsõ kepiga tüüliste vahel ja and’ laiskulõ hirmu. Jälle värk küll, aga tulõmusõ olli olõman. Või-olla üts tulõmus om ka eestläste perästkine tüükus, midä viil mõnikümmend aastat tagasi tähele panti. Sis, ku es olõ karmanitelefoni. Põrõlt mi tüükusõ kitmist eriti ei kuulõ, jo sis om riigi hoolitsus koon karmanitelefoniga tulõmuisi andnu.
Tihti om vanõmbiile inemiisile pantu pahas, et näide peräst ei päse noorõ «pumba manu» (hää tüükotussõ, võim). Kui nii, sis om jo kooliõpõtajiide puudust väega lihtne lahenda: vana pääväpäält vallalõ ja nuuri tulõ nii mis ropin, eski Narva jagus (naar saalin). Om ka tõistpite näütiid: vana laonu huunõ ei nakkagi inne häömä, ku perämine vanainemine säält jala iin är viiäs. Sis lätt müüdä viil määnegi aig, vast 10 aastat, tulõ nuur perijä, kiä ehitäs vahtsõ huunõ, tege ümbrusõ kõrda. Vannu lagunuisi huuniid ei massa vahtsõlõ ellu üten vitä.
Kon sis tuu piir om, et last mõsuviiga vällä ei viska? Põrõlt pillutas minemä massiliselt raamatiid. Mitte tingimada noid, mia viletsält kirutõt, lihtsält arvatas, et internet aja ruttu ja häste kõik asja är. Kasvatas inemiste tundiid parembalõ kui romaani. Kõnõldas, et ütte tunnõt tä pidi kasvatama, nii et meil kasusõ üte-tundõ-inemise. Jah, jälle küll oll’, ku fašisti (kommunisti?) raamatiid palutiva. Ma tei hindä talun üte aidapoolõ kõrda, panni kõrraliku klaasussiga kapi (kah prügümäe kandidaat) sisse ja vei raamatiid täüs. Nüüd om taluraamatukogu, vana diivan istmises ja kats Singeri ummõlusmassinat lauas. Säändse lahendusõ tahtva pikkä märgutamist, et vahtsõst käkki kokku ei käänäs. Tüüd kulus ütsjagu ja mõtõlda om vaja pall’u. Ka riigijuhtel tasus mõtõlda, kas mass tervest eesti rahvast mõisamoonakiid tetä.
Pulga Jaan
