Ma saie nelikümmend aastakka vanas, lätsi vahtsõst kuuli ja naksi füsioterapeudis opma. Tõsõl aastal tei ma kats tüühar’otust Hispaania pääliinah Madriidih (kümme nädälit) ja paar aastat ildampa olli sääl viil neli kuud magistrioppõh. A ma mäletä, et noorõh põlvõh Võrolt Tal’nahe minnä oll’ esiki rassõmb ku Tartost Madriidi. Tuuperäst et nüüd ma joba tiidse, et ilmah om kotusit, koh inemise eläse tõisildõ, ku ma harinu olõ. Ku Võrol inemise saisa-õi ütstõsõlõ väega ligi, sis Tal’nah om rohkõmb inemiisi ja nä kõik piät bussi uutma är mahtuma. No ja Madriidih om inemiisi viil rohkõmb.

Edimädse viis nädälit olli ma basseinih. Eestih olli ma basseinifüsioteraapiat nännü: füsioterapeut esi oll’ sis õks kuiva maa pääl. Hispaaniah oll’ füsioterapeut kah viih. Edimädsel kõrral sai ma tävvega kultuurišoki. Om jo tiidä, et lõunamaa inemise kõgõ kallistasõ ja mus’otasõ. A ku sa olt puulpall’alt viih ja kõik ravialodsõ tahtva sullõ mõlõmba põsõ pääle mus’o anda, sõs tuu om mu jaos veitkese pall’o.
Ma tiiä-ei joht, kuimuudu sääl parhilla koroonaaigu om. Pildi päält olõ nännü, et maski omma iih ka basseinih. A kas hispaanlasõ õks mus’otasõ vai omma tuu moodu maaha jätnü? Piäsi uma sõbranna käest uurma.

Tõnõ asi, millest kõnõlda tahassi, om arvaminõ, et lõunamaalasõ viisi-ei tüüd tetä, et kõgõ om näil «manjaana, manjaana». A näil om tüüpäiv tõistmuudu ku meil. Hummogu nakkasõ katsast-ütsäst pääle ja lõuna om näil kell kolm. Tuu tege kuus-säidse tunni tüüd ilma söömäldä. Tõnõ tüüaig om sõs kolmõst-neläst katsaütsäni – viis-kuus tunni. Sagõhõhe tege tõsõl pääväpoolõl tüüd jo tõnõ vaihtus. A vahel tüütäse nä hummogudsõ poolõ üteh kotusõh, päältlõuna tõsõh. Ja tuu tege kokko inämb ku mi hariligu katõssa tunni pääväh.

Madriidih ma käve kats kõrda nädälih hispaania keele tunnih. Edimädsel kõrral tetti test ja tuu perrä jaeti meid rühmis. Mi oppaja oll’ väega kinä vanõmb naistõrahvas, kiä tahtsõ, et mi egäs tunnis levvässimi aolehest määndsegi ilosa luu. Ütskõrd ma loi artiklit, miä kõnõl’, et egä kolmas hispaania lats jääs inne viietõistaastadsõs saamist koolih istma. Kõgõ korgõmb oll’ taa protsõnt Belgiah – 34%, Hispaaniah 31%, Eestih 4%, Jaapanih ni Norrah 0%. Ma elli tuul aol perre man, koh nelätõistaastanõ tütär oll’ õkva istma jäänü. Ku ma põimukuu viimätsil päivil Madriidi jõudsõ, kuuli, kuis esä tälle matõmaatikat oppas’. A tütrigul es õnnistu tuu eksäm ja viil mõnõ. Ma kõnõli tä imäga ja saiõ teedä, et latsõ piät Hispaaniah egä aasta tegemä umbõs kümme eksämit. Külh om hää, et mu latsõ sääl koolih piä-ei käümä!

Tuu süküs sattõ Hispaaniah väega veidü. Ma sõitsõ haigõmajja tüühar’otusõlõ õks rattaga ja ütskõrd õdagu, ku pääle tüüd vällä tulli, näi, et ratta satul om veitkese likõ. Nii et ku Eestih om nali, et meil oll’ külh timahava suvi, a ma olli tuul pääväl tüüh, sõs mul oll’ nali, et meil sattõ külh vihma, a ma olli tuul pääväl tüüh.

A kõgõ rassõmb oll mu jaos leppü söögiaigõga. Kellä kolmõs olli ma jo näläh. Ku oll’ tüüd tetä, sõs es olõ nii rassõ. A ku olli kuuh uma hispaania sõbranna Pilariga, es suta ma kuigi lõunasüüki är uuta. Ja õdagusüük oll’ kümne-ütetõistkümne aigu. Tuu oll’ mu jaos ilda. Ku ma pääle ütsät kõvastõ süü, saa kõtuvalu. A Pilar om väega hää kokk – rassõ oll’ üteldä, et ma rohkõmb taha-ai. Ma jo tahtsõ, a es saa!

Lõuna ni õdagu süvväs kolm ruuga: edimäne om eelruug, tõnõ om põhiruug ja kolmas kas makõsüük vai puuvilä. Ku mi Pilariga kolmõ aigu kohegi vällä süümä lätsi, olli ma ilmadu näläh. Edimädse rua taldrigu seie ma nii puhtas, et Pilar naardsõ. Tõsõ ruaga nakas’ kõtt jo täüs saama, a makõst ruast ma joht är üldä saa-i. Sakõstõ andsõ Pilar ka uma mullõ, selle et tälle makõ miildü-üi. Õdagusüüki ma inne mekse…

Riidi, puulpäävä ja pühäpäävä käve ma sakõstõ Talaverah Pilari man. Pilarilõ miildü väega õdagu üteh sõpruga vällä minnä. Istva veitkese üteh baarih, võtva üte ollõ, tuu mano antas ka piso päälehaukamisõs. Sõs mindäs tõistõ baari ja tetäs sama ja sõs viil kolmandahe. Egäh kotusõh anti päälehaukamisõs midägi esisugumast. Ma ollõsõbõr olõ-õi, a kolmõ klaasi mahla ma joht jõvva-es är juvva.

Hariligult omma Hispaaniah lämmä õdagu ja nii istsõ mi baari iih väläh. Ku kiäki tutva müüdä läts’, tull’ tä kah mõnõs aos mi mano, telse ollõ ja ai juttu. Ütskõrd istsõmi üteh baarih: Pilar, timä vele ja noorõmba vele naanõ. Noorõmb veli selet’, kuis nä olliva suvõl mere veereh käünü ja tälle naanu üts timäst paarkümmend aastakka vanõmb naanõ külge lüümä. Nä kõik naariva tuu pääle, a ma ütli, et mi man om ütelüs: vana hopõn taht kah kaaru. Tõnõ veli kai mullõ otsa ja märkse, et Hispaaniah üteldäs: vanast kanast saa hää leeme. Tuu veli om kokk, arvada tulõ timä juttu usku.

Olõ arvo saanu, et hispaanlasõ omma nigu eestläse. Ka näile miildus hää süük ni üteh sõpruga mõnusahe aigu müüdä saata. Vahe om, et mi saami tuud väläh tetä õnnõ suvõl ja tahami sõs olla umaette, egä seltskund umah aiah. A hispaanlaisi sekä-ei, ku tõõsõ kõva helüga kõnõlõsõ. Üts hispaania keriguopõtaja kõnõl’, kuis nä Saksamaal konvõrentsil kävveh õdagu uma kõva helü peräst tõrõlda saiva. Sõs nä olliva pistü tulnu, hõiknu «Viva Italia!» ni är lännü.

 
 
Lõhmussõ Aira,
füsioterapeut
 
Urbergi Aive pilt
 
 
 
 
 
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo om kolmas märgotus, miä sünnüs veebilehe helüait.ee ja Uma Lehe kuuntüün.