Johansoni Jaak 1959–2021

 
Seokõrd oll’ sõbrapääväl helistäjiid ainult paar tükkü. Õdakult ilda helist’ viil poig ja and’ teedä, et üts vana sõbõr inämb kunagi ei helistä. Minust 12 aastat noorõmb miis, aga tälle es olõ elupäivi rohkõmb eräldet. Mu ülikooli kohviku laiv-lindistüse om tennü timä ja timä kitarriga ma hinnäst sääl saadi. Plaadi päält saat aimu, et tolaigu olli paduvõrukõsõ ütel meelel hindä kohvikulõ är mahutanu. Ütsmiil kostus plaadi päält kõrvu ja Jaak oll’ tuu miis, kiä säändse asja mõistsõ kinni püüdä. Siiämaani hää kullõlda.

Ma tiise Jaagu haigusõst naasõvelle kaudu, kiä timäga palatit jagasi. Loodi õks, et ku naasõveli sai abi, sis saa timä kah. Aga läts’ tõisildõ… Jah, ma loodi, et Jaagu hüdsimust hiuss kasus vahtsõst pähä ja sis ma tunnista tälle üles, et noidõ hiusside arvõlt ma naarudi ütel olõngul rahvast. Aga mis tiit, kõikõ ei anna elun nall’as pöördä. Nüüd om Jaak sääl, kon tä saa täpsele teedä, kas Sakala maavanõmb oll’ Lembitu (armastatu) vai Lembetu (halastamatu), nigu arvas osa lätläisi.

Ei olõ vast kahtlust, et Jaak esi võinu vabalt kanda tuud edimäst nimme.

Jaak sei noidsammu süüke, mia mulgi muistõgi, ja oll’ uhkõ, et tä om mulk. Tuu uhkus kulunu võrukõisil üle võtta, tuu ollu sis ütsjagu Jaagu perändüsest.

Olkõ kui om, egäl juhul soovimi Jaagulõ sääl tõsõlpuul ladusat tiikunda.

Pulga Jaan

Johansoni Jaak.
Tootseni Jaani pilt