Vanast elli Varstun egasugutsiid meistrimehi: oll’ kängsepp, rätsep, naisil viil umaette kleidiumblõja (vai mitu). Puusärgimeistre oll’ kah uma. Tollõl olli kõigi küläinemiste pikkusõ ja paksusõ teedä ja mõnõ jaos joba lauaki tarõ pääl kuiuman, kõik ilusa sirgõ ja ossamulkõlda. Miist hinnäst kutsuti Puruvanas. Varstun oll’ ka uma Ilmameistre. Ei, tä es õienda ilmaennustamisega, tä oll’ ilmameistre kraavikaibmisen. Kats võistlõjat oll’ ainult osa võtnu, Varstu miis ja Vinne-aignõ kraavikopp. Varstu miis lei kinni.
Ahjaa, sünnütüsmaja oll’ kah, mul oll’ au sääl ilmalõ tulla. Haiglast oll’ tuu maja mõnisada meetrit kavvõndan.
Pääle sovhoosikarja oll’ ka eräinemistel neli-viis segäkarja (lehmä-lamba), midä sis ütsõsõ ala jõõ veeren karjatõdi. Mõnõ kõrra olli ma kah esä-imä iist karjan. Sääl oll’ ikäv, egäl puul kraavi iin ja lehmä vällä es päse. Ja muiduki olli ka puust piimäpuki, kon poolõ säitsme aigu hummugu nakas’ kohalik «internet» tüüle. Sääl kellelegi armu es anta, olkõ päälegi ülemus vai muidu lampjalguga.
Nii sis om Varstu vaesõmbas jäänü piimäpukke ja «interneti» võrra, kõnõlõmada lehmist, kedä ei olõ ei eräinemistel ega ühistul. Lägas kääritet pasahoidla-sitt edimält viil tulõt’ lehmi miilde, nüüd om tuugi nuhe är lahtunu. Muide, mõnikõrd lõpõs poodist piim otsa ja koogi jääse tegemädä, sis tulõtadas lehmigi hää sõnaga miilde.
Suvõl elätäse võrksamba inemise hinnäst är marju ja siini korjamise ja müümisega. Vald saat kah üle ao poodin saisnut kraami, millel inämbüste ei olõ suurt vikagi. Egiptusõn löüti mitmõ tuhandõ aastanõ nisu, mia läts’ kasuma, mille sis makarooni aastal 600 pääle Kristust ei kõlba! Nimä jo nisust tett.
Talvõl ja eriti keväjä tulõ tihti ette kalapäivi, sis ku Mustjõgi ja Pilpa järv lahkõs läävä. Muide: kiä ei tiiä, sis tiidläse omma vällä uurnu, et vanan Mesopotaamian (põrõlt Iraak) seie inemise kats kõrda nädälin ja ega nimä tuu kätte joht es koolõ. Kuis sääl põrõlt elu-olu om, tuud ei tiiä.
Erästämise aigu võtti suur jagu erämaie omanikkõ ümbre maja iks paar hektärit maad, et lehmähainas vai nii. Nüüd omma lehmä kaonu, käsivikadi rossitanu ja harilikku riibmisriha ma toona tervest küläst otsen es lövvä. Paistus, et hingeliselt om kah asi tagasi lännü: ma panni ütskõrd pagasnigu värskelt kuivatõt maahaina täüs ja paki rahvalõ, et tulkõ nuusutama, viis senti sõõm. Tulõmus oll’ null, kuigi ma lasi hinda viil alla. Jummal tiid, midä nimä nuusutasõ.
Pulga Jaan
Jutt lätt edesi.
