Ku viil väikene lats olli, vast viieaastanõ, juhtu mukka sääne lugu. Nigu maal iks, oll’ ka mino latsõpõlvõkotoh egäsugumaidsi kodotsirkõ ja muid eläjit. Noidõ hulgah olliva hani kah. Egäs tuu oll’ jo tiidä, et hani nall’a ei mõista ja egäl võimalusõl püüd nokaga haarda ja siibuga nüpeldä.
Ütel pääväl, ku vanaesä lauda man tallit, olli kah sääl platsih ja turnsõ redeli pääl. Tahtsõ hinnäst redelipulgalõ istma säädi, a kõrraga vajju katõ pulga vaihõlõ ni es saa inämp ei edesi ega tagasi. Muidogi oll’ esähani kah õkva jaol, kuis sis muido! Haardsõ nokaga mul takastpuult kinni ja naas’ siibuga klahvma, kuis jõudsõ. Ma rüükse ku ratta pääl ja hirm oll’ väega suur. Kos hädä kõgõ suurõmb, sääl abi kõgõ lähemb: vanaesä tull’ joostõh ni päsnü ma olligi.
Üldäs viil, et hädä oppas, ja nii tä minnogi opas’. Es tükü inämp redeli pääle turnma ja esähanist hoitsõ kah kavvõndahe.
Rätsepä Kaili
