Mõni aastak tagasi teat’ üts opatu miis, et mii olõmi Inglise kultuuriruumin. Ma ai tuu pääle kõrva kikki ja küsse, mis aost tuu nii om saanu. Et sakslaisilõ annimi kunagi ammu alla ja näide käest võtimi peränpoolõ ka ütte-tõist hääd üle, aga Inglise… Mu teedä ei olõ mii umavahel esiki sõdinu.
Pea terve Vinne ao arvas’ Põhja-Eesti rahvas, et Eesti eläs Soomõ kultuuriruumin ja õigõ pea liidõtas mii riigi ütte. Lõuna-Eesti Soomõ televisiooni es näe ja meil säändsiid luulusiid pääle es tulõ. Õnnõs es arva suumlasõ kah tuust liitriigist midägi hääd.
Tuust kõgõst es ollu jo mõtõt kõnõlda, aga suurõn vasikavaimustusõn ei tulõ noil võõra kultuuriruumi pooldajiil pähäki, et meil hindäl om kah määnegi kultuur ja tuul om mii maa pääl ruumi arõnõda küll ja küll, kui ainult võõra kultuuriga jõhkralt sälgä ei sõidõta. Üts näide, mia timahavadsõ kuuma suvõga eriti silmä paistus.
Kiäki om ülnü, et Inglise muru om üleilma vasta pidänü ja illus, ainult et paar kõrda nädälin tulõ niitä ja kasta. Ja nii 300 aastat, sis om õigõ Inglise muru valmis. Terve hulk mehekõisi ja nüüd ka joba naisi hõõrva heotõn murutraktoriidega, mõni koguni ülepäivi ja ma tiiä ütte, kiä niit egapäivi. Ilmselt ei looda 300 aastat elädä ja pruuv muruga varrampa valmis saia. Kastmisega om kui om, aga mõni tege tuud kah väega hoolõga. Ja om ka tunda: mii alõviku viivärgin om survõ nii matal, et tsäikanni täüten väsüs käsi kanni hoitmisest är. Hää no küll, kanni panõ tabureti pääle, aga mii alõviku viivärgin om nii hää vesi, et suur jagu seoilma rahvast nii läänen, idan ku lõunan olõs andnu kasvai puul kuupalka säändse joogivii iist. Meil aga kastõtas tollõga muru. Tulõ miilde vinneaignõ silt «Murul käimine keelatud». Inämb hullembat arusaamist murust ei saaki olla. Mis asi tuu muru sis om? Ei midägi muud kui komplekt kohalikkõ taimi, kon kõik kannatasõ vällä sõkmist. Korgõs nimä ei kasu, ommagi säändse maadligi nigu eesti rahvas mõisa aol. Nuu tiiraa, kon mii rahvas om liikunu, kasvatasõ tiilehte, hanijalga, linnurohtu, murukummelit, murunurmikat. Sekkä tulõ ka valgõt ristikhaina, tuu sehvti ei tsurgi. Kui mii uma 30 esisaisvusaastat olõs säändse muru iist huult kandnu, es ollu meile määnestki võõrast murru vaia. Hädä omgi tollõn, et kiäki ei küsü: mille jaos taad murru vaia om? Inglasõ mängvä uma muru pääl golfi, polot, või-olla ka jalgpalli. Meil, vähämbält maal, noid mänge ei mängitä, ja nii tulõgi vällä, et mii Inglise muru ainukõnõ otstarvõ om näüdätä, kui hoolas peremiis (vai -naanõ) täl om. Et võta kirota vai aolehen!
Kulla inemise, mõtõlgõ tsipa pääga. Inglismaal satas ütest joonõst vihma nii suvõl ku talvõl. Mii kliima tüküs aga järjest inämb sinnä Mongoolia kanti minemä.
Olkõ kui taht, ma elä Eesti kultuuriruumin ja tunnõ, et mu kohus om kõgõpäält hoolitsõda ummi põlitsiide taimi iist. Kasvai tuu peräst, et mii murutaimõ omma suurõmb jagu ravimtaimõ, vanast ainukõnõ apteek. Mu apteegiarvõ omma tihti üle 50 euro.
Pulga Jaan
