Sõidimi autoga maalõ. Vana-Koiola kandin oll’ vahtsõst är niidet hain maan. Hainamaa pääl oll’ nätä väega huvitav pilt. Korgidõ jalguga valgõ toonikurg seie midägi, vast mõnda kunna. Ja paar miitrit timäst kavvõmban seie repän kah midägi haina sehest. Vahtsõmi autost toda õkvalt tükk aigu ja imehtimi, kuis tuu saa iks nii olla, et repän kurgõ är ei süü.

Õdagu sõidimi tagasi ja nüüd kül tõsõ kotusõ pääl, tiist kavvõmbal, jälleki repän ja kurg nõnnapite kuun. Seokõrd repän pikut’ ja kurg saisõ säälsaman man üte jala pääl. Tõõnõ oll’ nõstõt korgõmbahe puhkama.

Läts’ tuust paar nädälit müüdä, ku vahtsõst tull’ maalõ minnä. Kaiõ autoaknõst vällä ja kavvõmbal sama põllu pääl mõtsa veeren jälleki kurg ja repän. Seokõrd nä mängsevä. Kurg linnas’ paar miitret edesi. Repän juusksõ perrä. Saanu kurõ mano, visas’ hinnäst sällüle. Sis naas’ kurg ümbre rebäse tandsma. Soput’ siivu ja aiõ kaala pikkä, et pikemb vällä nätä. Ja nii tükk aigu.

Olõ kül kuulnu eläjide imelidsest läbisaamisõst, rohkõmb kodotsidõ lemmikide kottalõ. A säänest viisi, et mõtsaelläi ja tsirk sõbralikult üten toimõndasõ, näie ma edimäst kõrda. Ime külh, kuis näide vaihõl oll’ nii suur kiindümüs tekkünü.

Ku viimäst kõrda maalõ sõidimi, oll’ jo illanõ süküs. Kaiõ põllu kottal aknõst vällä ja es näe inämb kedägi. Seo ao pääle oll’ kurg kimmähe är lõunamaalõ linnanu. A mis sis repän tege? Kas tä igätses ja uut seo pikä talvõ kurgõ, et keväjä vahtsõst kokko saia?

Urmi Aili