Nii üldäs ega rohureklaami lõpul, mea telekast vai raadiost ette loedas. Ja ku mõnõ tableti vai salvi ostat, sis om sääl karbikõsõn maailma suur tükk papõrd, konh mitman keelen kirjan, ku pall’u võit võtta, mis või juhtuda, ku võtat, ja et salvi ei massa ärä süvvä ja tablette ei tohe latsile mängi anda. Tuudsamma kõnõldas no egan apteegin, enne ku sullõ päävalutableti vai köhätsilga kätte andas. Ei näe külh enämb ammu sääne vällä, et võinu olla tudeng, kiä elun edimält mõne ihuhäda saanu, aga…
Üts hullõmbaid asju, medä mullõ ildaaigu ülti, et päävalutabletti ei tohe üle kuvvõ tükü üüpäävän võtta. Vai õnnistekij, nigu os ülnu mu kadunu vanaimä, egas sääntseide asjuga nall’a ei tetä, poolõst tabletist peat õks enämbüisi avitama, ja ku hädä hull, sis võtat terve. Ja tuud sai kah teedä, et kodeiin tege uimatsõs ja kofeiin ergutas. No olkõ noh, vast mõni tuud tõesti esi ei tiiä…. Ku ostat aspõriini, sis kuulõt muiduki, et ta om maolõ halv. Vast om hää tuud kah miilde tulõta, aga ku jalavalusalvi andõn küüstäs, kas tarvitamine om teedä, sis mõtlõt, et ega jopõ võlssi kinni ei olõ ega nägu minkagi kuun. Nigu ültü, egal apteegikaubal om viil jo igävene pikk jutt manu pant, osa tuust esiki eesti keelen. Ja mu põlvkonnal ei olõ viil tuud hätä, et paprõ pääle kirutõdust arru ei saa.
Kõrra juhtu sääne andsak lugu, et ku riide õdagult rahvamajan pidu oll’, sis saimi kuulda, minkperäst saal hõrrõ: vääga pall’u olli määntsegi kõtuhädä saanu. Järgmine hommuk oll’ meil pikemb sõit iihn ja naksi murõtama, et ku no esi kah medä külge saimi, sis olõs hää tableti üten võtta. Nigu ma naid apteegist küüsse, nakati mullõ probiootikumõ kah pakma. Edimält lahkõlõ ja sis jo kurjalt. Kokuti, et egas juhus võta sõidu pääle tableti, kõtust valla viil ei olõ, ja sai ilma kalli ostulda tulõma. Raha peat liikma, a mul saa alasi nigu veidü hing täüs, ku millegagi pääle käümä nakatas.
Nigu teedä, tulõva hädä külge suvõl, ku tohtriid pall’u puhkusõlõ jäänü. Nädälivahetusõl, ku api hõelamb saia. Ku meesterahval silmä päält imeligus vereväs läts’, sai Tartun viil õdagu ilda tuud meelen peetüs, et aptiikriga om tark nõu pedädä. Lahkõ näoga näitsik tull’ riiulide manu üten külh, aga medägi tarka taa käest es kuulõ. Üts asi es sobi tuuperäst, et taad ei või silmä laskõ, tõnõ tuuperäst, et taad pandas ainult silmä… ja põlõtikusalvi os saanu ennegi retseptiga. Ku ta meil soovit’ EMOdõ minnä, ütlimi hääd õdagut.
Kõgõ hullõmb lugu, mea minevä talv juhtu, ei taha kuigi meelest minnä. Meesterahval läts’ hammas nii hullust põlõtikku, et tull’ suur palavik. Muiduki riide õdagult! Teedäki, test muiduki ja murõ… Ku tuu hirm üle elet, saimi põlõtikurohu retsepti ja ku tuud apteegin vällä ostman käve, kai nuur poiss mullõ kurja näoga otsa ja ütel’, et taad ei või viinaga üten võtta. No aitüma, aptiikri, hää ja toetava sõna iist rassõl aol!
A ildaaigu tull’ miilde, kuis esä ja imä vanast alasi mõnd aptiikrit kitti, et külh om tark ja asjalik. Ma olli üte nahahädäga jo pikkä aigu maadõlnu, kõkõ olli pääle määrnü pääle kana… Ja ku sis sai riiulide vahel jutulõ naisterahvaga, kiä mu hädä ärä kullõl’, mukka üten märgut’ ja löüse salvi, mea vääga häste avitas ja medä kiäki viil soovitanu es olõ, sis oll’ armõdu hää miil!
Pedäge õks nõu. Targa aptiikriga!
Nõlvaku Kaie
