Mõnõ nädäli iist saiva Urvastõ kihlkunna Ruhingu külä lähküle Ess-suu viirde veevä mõtsatii mõlõmbahe otsa üles sildi, kon mõtsaeläjä pallõsõ mõtsaalodsõ puhtas jättä. Sildi mõtõl’ vällä, tegemist kõrrald’ ja säädse uma kulu ja kirjuga üles Ruhingu külä naanõ Uus Mai, takast tougas’ tedä murõ mõtsaeläjide peräst.

«Mi käümi perrega egä päiv sääl: pinne jalutaman vai juuskman vai rattaga sõitman. Tihtipääle tulõmi tagasi, käe täüs, üsä täüs. Suidsupakkõ, beebimähkmit, ollõpudõliid, viineripakkõ, pihvipakkõ,» kõnõlõs Mai. «Ku mi seod är es kor’anu, tulnu taad mugu mano. Sügüse, ku inemiisi inämb ei käü, saa mõts puhtas, talv otsa om hää kävvü, a ku seene-mar’aaig tulõ, nakkas kõik jäl otsast pääle,» seletäs tä.

Esieränis selges sai Mai jaos hädä sis, ku tä näkk’, kuis pinikutsik mõtsa all viineripakkõ niildmä tormas’. Õnnõs om pinni võimalik rihma otsan tagasi hoita, a kiä hoit tagasi mõtsaeläjit, kiä kah lõhna perrä süüki otsva ja niimuudu paki hindäle sisse söövä… «Pakõl om lõhn man, mõtsaeläjä söövä nuu sisse, tsirgu tegevä kilekottõga ummi pessi. Meediän om tuust juttu olnu, kuis näütüses siilipoja olli kilega är kägistedü.»

Nii tull’gi Mai mõttõ pääle, et tulõs panda vähembält sääne silt, miä vast mõnõ inemise mõtlõma pand. «Mu päämine mõtõ oll’ tuu, et midä mõtsaeläjä säändse prügüga pääle piät nakkama. Mõts om innekõkkõ mõtsaeläjide kodo, mitte niisama mi jalotuspaik. Ja nimä hindä iist kõnõlda ja korista ei saa. Ku mi mõtsa hindä takast puhtas ei jätä, tulõva ütspäiv meile sandi eläjä mõtsan vasta,» seletäs Mai.

Uma perre ja tutva kunstnigu Valge Jana abiga saiva puuplangu pääle tettü sildi valmis ja üles säetüs. Edimädse nädäliga oll’ tunda ja nätä külh, et mõtsan oll’ prükü veidemb, a nii väiku aoga ei mõista Mai viil hinnada, kas tego või olla kuuma suvõga, ku nigunii inemiisi mõtsan veidemb, vai omma sildi õks tsipa joba mõonu.

Rahmani Jan