Ämmä tulõ hoita nigu roosihäidset
Maajuuriga liinapoiss tull’ vanaesä tallo vahtsõlõ elolõ herätämä. Nooriku valisi tä liinast. Vahtsõ talopernaasõ imä jäi liina, kon tä suurõmba jao elost omgi elänü.
Egä suvi om memm tütre puul Võromaal. Timä ei olõ määnegi vingats vanamutt, a sääne, kinkalõ miildüs nall’agi visata.
Kõgõ kuulsamb nali om tuu, et ämmä tulõ hoita nigu roosihäidset – külmän ja kaalani vii seen. Kõnõldõn kaes timä esi kavalalt väümehe poolõ. Ämmäle vesi miildüs, ülearvo kuuma pääväga om kargõn järveviin tsuklõminõ kõgõ parõmb. No säänest suvõkuuma, nigu timahavva meile kaala sattõ, and mälehtä. Memmekene es saa üüse maada kah.
Peräkõrd es avita muu, ku pidi otsma kõgõ jahhemba asõmõkotusõ. Tuu säeti sisse keldrin. Tütär mõtõl’, kas imä ei pelgä. Kedä vai midä pelädä – kas moosipurkõ, naard’ imä. Keldri oll’ pümme ja parralõ jahhe, vaikus ümbretsõõri.
Nii löüdse kinnitüst, et ämmä hoitmisõs om külmäpuulnõ tarõ kõgõ parõmb.
