Appi, upumi!

Ku ma keskkoolin käve, ollimi egä aasta terve süküskuu koloosin tüül. Tuu oll’ hää algus kipõlõ opmisaolõ. Oll’ külh rassõ tüü põllu pääl, a õdagu olli õnnõ mi perält, teimi toda, mis meile miildü ja kõgõ ütenkuun.

Kuu aogõ opsõmi ütstõist kõrralikult tundma: löüdsemi üles ütstõsõ hää ja halva külle, saimi teedä, kelle pääle võisõ kõgõ kimmäs olla, kes võisõ mõnõ vingõrpussi mängi, kes võisõ vahel tülü üles kisku.

Viimädse sügüse ollimi Luhamõtsan tüül. Tuus aos oll’ meist saanu hää ja kimmäs uma klass, kon tütärlatsi oll’ rohkõmb ku poissõ.

Eluasõmõs sai Kikka talu. Poissõ magamiskotus oll’ hainaküüni pääl, tütärlatsil aidan, söömän kävemi perre söögitarõn. Sääl perren oll’ kolm kinnä tütrikku. Paar mi poissi kaiva noid plikasid lämmämbä pilguga.

Pidäsimi sõanõu ja saatsõmi mi klassi köögikata liina apteeki, et tuvva säält tsipakõsõ purgeeni.

Meile oll’ oppajas üten saadõt nuur, õkva ülikoolist tulnu nuurmiis, kes tiiä-es mi nimmigi viil.

Lõunasöögis oll’ piimä­klimbisupp. Istsõmi üten lavvaotsan, oppaja keskel, poiskõsõ tõsõn otsan. Lavvakatja pidi hoolõga kaema, et oppaja pand hindäle suppi õks mi kausist.

Tuul pääväl kaksõmi suurõ põllu pääl linna. Kõrragõ tsusas’ üts poiskõnõ mõtsa poolõ juuskma, varsti tõnõ, sõs kolmas. Pia olli kõik poisi mõtsan. Oppaja oll’ hindäst vällän: tütärlatsõ tegevä hoolõga tüüd, poiskõsõ redutasõ mõtsan.

Läts’ müüdä mõni päiv. Keset üüd röögät’ üts tütärlatsist: «Upumi, upumi!»

Hüpsimi kõik pistü, haardsõmi uma kompsu ja tormssimi ussõ poolõ. Uss oll’ välläst haaki pantu. Nõssi meeletü lärm ja klopminõ. Ku oppaja ussõ valla tekse, juussõmi ähmiga tä piaaigu pikäle. Oppaja ahmsõ õhku: innekuuldmalda lugu, poiskõsõ vedäve kaost pangõga vett ja kaldasõ aida päält ossamulgust tütärlatsilõ kaala. Jälh poiskõsõ süüdü.

Ku hiitümine üle eletü, naardsõmi kõgõst süämest ja ollimi jälh uma hää, kimmäs, üttehoitja klass.

Aidma Hele


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

UMA Leht