Tarkust om iks läbi ao tähtsäs peetü. Tuu om midägi hääd, midägi, midä tulõ «takan nõuda».

Tuuvasta ull’ust ei olõ tähtsäs peetü. Tuu om täpipäält tarkusõ vastalinõ, tähendäs sis, et midägi halva.

Ummõhtõgi, midä aig edesi, toda inämb om naatu maailman kõnõlõma tuust, et säändse must-valgõ vastandamisõ ei olõ peris tark tego, selle et as’a omma iks hulga keerolidsõmba ja musta-valgõ vaihõl om hulga erinevit tuunõ. Et ilman liigus ringi otsalda hulk egäsugumast teedüst, ei tiiäki mi egä kõrd, kas tego om targa vai ulli jutuga vai noidõ katõ segoga. Ja viil kõnõldas, et kõigil inemiisil piäs olõma tan maailman võimaligult võrdsõ võimalusõ. Mu meelest tähendäs tuu, et nii tarkus ku ull’us piäsi olõma ütteviisi tähtsä.

Et latsõ läävä süküskuul kuuli ja opva sääl (vähembält niimuudu arvatas) vahtsit tarkuisi mano, om süküskuu nimmat tarkusõkuus. A kon om sis ull’usõkuu?

Säänest ebavõrdsust ei saa edesi kannata. Tuuperäst tii ettepanõgi naada pidämä ull’usõkuud. Mu meelest passis tuus kõgõ parõmbalõ mahlakuu (april), ja edimäne mahlakuu päiv võinu sis ull’usõpäiv olla, nii nigu edimäne süküskuu (septembri) om tarkusõpäiv.

Kuis om, kas paistus mõistlik jutt?

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja